Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Venemaa kaasmaalastepoliitika kui propagandarelv

Kaasmaalastepoliitikale pandi formaalselt alus Vene Föderatsiooni kodakondsuse seadusega 02. 02. 1992.
Selles sätestati, et automaatselt omandavad VF kodakondsuse üksnes need endise NSV Liidu kodanikud, kes elasid VF iseseisvumise hetkel VF territooriumil. Teistele endise NSVL kodanikele võimaldati VF kodakondsust registreerimise teel, kuid automaatselt neid VF kodakondsusesse ei arvatud. Sellega tekitati väljaspool VF elavatest venelastest diasporaa, kellele püüdi saada topeltkodakondsust – nii elukohajärgse riigi kui ka VF oma.
Eesmärk oli vaieldamatult poliitiline – tekitada olukord, kus venelastel oleks “lähivälismaal” poliitilised õigused, kuid samas kohustused VF ees.

Kaasmaalaste poliitikat kavandati siiski tunduvalt varem. Vähemasti sellest ajast, kui peeti võimalikuks NSV Liidu lagunemist, kavandati ka meetmed, kuidas venelasi kasutada uute riikide poliitika mõjutamisel (VF poliitilisest ruuporist kuni “viienda kolonni” reservi väljaarendamiseni).

Kaasmaalastepoliitika põhijooni kirjeldas VF presidendi nõunik? Sergei Karaganov järgmiselt:
NSVL järglasriikides tagada VF kontroll (VF huvisfäär), selleks saavutada:

a) etniliste venelaste topeltkodakondsus;
b) vene keele tunnistamine teiseks riigikeeleks või vähemalt rahvastevaheliseks suhtlemise keeleks (n. Moldova);
c) Venemaa kui “rahutagaja” mandaadi tunnustamine, st. Venemaa õigus sekkuda teise riigi siseasjadesse kuni interventsioonini, kui VF leiab, et venelaste õigused ei ole piisavalt tagatud;
d) muud neokolonialistlikud abinõud, mis tagaksid majandusliku kontrolli “lähivälismaa” üle (soodustused Vene kapitalile, venelastest ärimeeste, kaasmaalaste organisatsioonide ja venekeelse hariduse toetamine, eeskätt Venemaal väljaantud õppematerjali kasutamine, Vene kõrgkoolide filiaalide rajamine jms).

Karaganovi doktriin andis erinevates riikides erinevat efekti. See õnnestus 12 endises liiduvabariigis, millest moodustati SRÜ. Nende riikide suhtes eristus juba vahetult SRÜ moodustamise järel mitu riikide rühma, mille suhtes Moskval olid erinevad eesmärgid:

1. Valgevene ja Ukraina (nn Euroopa SRÜ slaavi-ortodoksi riigid). Eesmärk hoida raudses haardes, panustada venekeelse ja Moskvale lojaalse elanikkonna huvidele ja kaitsta nende “õigusi”.
2. Moldova, Gruusia ja Armeenia (mitte-slaavi ortodoksi riigid). Eesmärk sarnane esimesele rühmale, kuid kõhklused separatismis suuremad. Selle tasalülitamiseks korraldati nn väike-SRÜ tekkimine (separatistlikud Moskvale allutatud pseudoriigid nende riikide territooriumil (Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Adzhaaria – taasallutati ainsana seaduslikule valitsusele; samasse süsteemi kuulub Aserbaidzhaani territooriumil loodud Magi-Karabahh).
3. Kesk-Aasia riigid, osaliselt ka Aserbaidzhaan (muhameedlikud riigid). Mõisteti, et nende riikide kõrgest iibest tingituna panustada “viiendale kolonnile” ei anna pikemaajaliselt tulemusi. Vähemuste õiguste rikkumine nendes riikides vaikiti maha ja asuti soodustama kaasmaalaskonna tagasipöördumist Venemaale (n Türkmenistani kodakondsuspoliitika). Panustati majanduslikule neokolonialismile ja sõjalisele kohalolekule.

Karaganovi doktriin ei õnnestunud aga Balti riikides, kes orienteerusid läände ja võtsid kasutusele vastumeetmed kaasmaalastepoliitikale, jäädes samas rahvusvaheliste inim- ja vähemusteõiguste põhimõtetele kindlaks (seda tajus ka Karaganov ise, kes pidas ebatõenäoliseks Moskva kontrolli taastamist Balti riikide üle).
Balti riikide edukus sellel suunal oli Moskvale ärritav ja nurjas kaasmaalastepoliitika esialgsed plaanid. Sellele lisandus rahvusvaheline surve viia Vene relvajõud Balti riikidest välja, millele Venemaa oli sunnitud järele andma. See tõi kaasa VF kontrolli pideva nõrgenemise Balti riikide üle.

Karaganovi doktriini läbikukkumine tõi kaasa Venemaa valulise reaktsiooni Balti riikide aadressil. Siin hakkas VF rakendama põhiliselt kahte kanalit:

a) Balti riikide diskrediteerimine rahvusvahelisel areenil ja
b) vene vähemuse (kaasmaalaste) õiguste eest võitlemine. Enamasti keskendus ka diskrediteerimine Balti riikide süüdisatamisele vene vähemuse õiguste rikkumises. Kaasmaalase mõiste alla hõlmati lisaks venelastele ka nn venekeelne elanikkond (Russian speaking minorities), kes sageli vastandusid Moskvale isegi teravamini kui eestlased. Venemaa võttis endale kõigi Balti riikides elava endise NSV Liidu päritolu elanikkonna esindaja rolli. .

Vähesed erandid välja arvatud, ei leidnud VF diskrediteerimispoliitika märkimisväärset kõlapinda.
Kõige vastuvõtlikum oli sellele OSCE, eeskätt vähemusrahvuste ülemkomissari Max van der Stoeli isikus.
Euroopa Nõukogu lähetas küll Balti riikidesse eksperte, kes aga VF meelehärmiks ei tuvastanud inim- ja vähemusteõiguste rikkumist.
VF taotlus takistada Balti riikide lõimumist Euro-Atlandi struktuuridega ei andnud tulemusi. 1997.aastal otsustas Euroopa Liit alustada läbirääkimisi Eestiga liitumise üle ning 2001 lisandusid Eestile ka Läti ja Leedu.
2004.aastal liitusid kõik Balti rigid nii NATO kui EL-iga.

Samas jätkas VF kaasmaalastepoliitika edasiarendamist. Moskva organiseeris naaberriikides nn kaasmaalaskonna esinduskogusid ja Riigiduuma võttis vastu Kaasmaalaste seaduse. Sõjajärgses Euroopas oli tegemist pretsedenditu õigusaktiga, mis varjamatult loob privileerid inimeste etniliste tunnuste ja päritolu alusel. Kaasmaalaste seadus nägi ette venelaste toetamise välisriikides, takistamaks nende integratsiooni asukohamaades. Kaasmaalaste seadus hõlmas venelasi nende kodakondsusest sõltumata. Etnilisel printsiibil inimesi eristav seadus lähtub oma vaimult Natsi-Saksa sõjaeelsetest õigusaaktidest, mille abil püüti Saksa diasporaad välisriikides aktiviseerida toetamaks Natsi-Saksa poliitilisi taotlusi.

Mis edasi?

Eksisid need, kes ennustasid Balti riikide NATOsse ja EL-i liitumise järel suhete paranemist ja vähemuste diskrimineerimise retoorika lõpetamist Venemaa poolt. Pigem on see võimendunud.
Võimalik, et Venemaa on kaardistanud endale uued eesmärgid, mida soovitakse nn kaasmaalaste teema läbi saavutada, nüüd enam mitte piirdudes Balti riikidega, vaid laiendades seda kogu EL-le. Need hõlmavad järgmisi valdkondi:
Viidates kaasmaalaste huvide ja õiguste kaitsmisele, püütakse saavutada järgmisi järeleandmisi:

1. Vene keele staatuse määratlemine EL-s. Kõige lihtsam tee selleks oleks saavutada vene keele tunnistamine riigikeeleks vähemalt ühes EL liikmesriigis (n Eestis või Lätis).
2. VF kodanike viisavaba liikumine EL-s. Selle eesmärgi esimene etapp on Kaliningradi transiidikoridoride probleem.
3. VF kodanikele lihtsustatud tingimused elamisloa saamisel EL-s, eriti perekondade ühinemise põhjendusel.
4.Vahendina aktiviseeritakse kaasmaalaskonna poliitilist tegevust (n Euroopa Vene Partei, on esimene etnilisel pinnal loodud immigrantide partei EL-s).

Samas püüab Venemaa vältida omapoolseid samme, mis on vajalikud n viisarezhiimi kaotamiseks EL-I poolt:

1. VF ei soovi sõlmida piirilepinguid Balti riikidega.
2. VF ei ole huvitatud tagasivõtulepingutest EL või liikmesriikidega.
3. VF ei soovi muuta riigis viibivate välismaalaste regisreerimise korda, mis tähendaks EL-I kodanikele samasugust vaba liikumist VF-s kui VF kodanikel saaks olema EL-s.

Kaasmaalastepoliitika on jätkuvalt aktuaalne kaart VF välispoliitilises pagasis. Esialgu viitab kõik selle kaardi aktiivsele ekspluateerimisele ka tulevikus. Selleks on tehtud tugevaid pingutusi ka sisepoliitilisel tasandil, püüdes kaasmaalastepoliitika aktiviseerimise läbi juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale siseprobleemidest, aga ka inimõiguste rikkumisest Tshetsheenias.
Autoritaarsuse võimendumine VF-s ainult suurendab kiusatust seda teed jätkata.

Ettekanne peeti 3.novembri 2004.a. Kaitseliidu konverentsil “Eesti ja Venemaa infosõja tandritel” Alu mõisas.

Ettekannet saab samuti lugeda minu raamatust “Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid” (2008)

Algusesse