VENELASED. INIMESED VÕIMU KULISSIDE TAGA

Kirjutasin raamatule järelsõna.

Gregory Feifer, National Public Radio endine Moskva korrespondent, on kirjutanud sisuka ja köitva raamatu Venemaa eluolust. Raamatu, mida on isegi raske paigutada mingi žanri alla, kuna seal on kõike, mida Venemaa kohta võiks üldse teada tahta.

Feifer ei ole üksnes Venemaa kõrvaltvaataja. Tal on väga lähedane isiklik suhe Venemaaga, kuna tema ema on Venemaalt pärit, mitme erineva Venemaa rahva järeltulija, kes oma noorusaja kuni abiellumiseni ameeriklasega on veetnud Venemaa eri paigus. Kindlasti on Feiferi sügavat huvi Venemaa vastu tiivustanud just ema ja teiste Venemaal elavate sugulaste ning sõprade jutustused, mälestused, läbielamised ja hinnangud Venemaast. Raadio korrespondendina suutis Feifer pugeda vene inimese hinge sügavamatesse soppidesse ning mõista nii Venemaad kui venelasi seestpoolt – tõik, mis jääb lääne inimeselt peaaegu alati kättesaamatuks ja mõistetamatuks. Autor ei ole piirdunud üksnes Venemaa vaatlemisega. Ta on töötanud läbi mahuka Venemaad puudutava materjali alates ajakirjandusest, mälestusest ja ilukirjandusest kuni põhjalike tõsiteaduslike käsitlusteni. Ta on võtnud Venemaa vaatluse ette süsteemselt ja kõikehaaravalt. Tema käsitluses on märkimisväärne koht isiklikel ja ema perekonna kogemustel, elul ja käekaigul. Ja muidugi saatusel, mis tabas miljoneid vene perekondi nii tsaaririigi kui kommunismiaja repressioonides. Feifer süüvib põhjalikul Vene olustikku ja olmesse ning kirjeldab värvikalt vene ühiskonnale iseloomulikke jooni: ekstravagantsust, vaesust, joomist, kollektivismi, perekondlikke ja sõprussuhteid. Mitte et need jooned teistel rahvastel puuduksid, kuid venelastel avalduvad need testsugusel, lääne inimesele tabamatul moel.

Autor on Vene ühiskonna suhtes võrdlemisi kriitiline, tuues halastamatu otsekohesusega välja paljud ebakõlad nagu lodevuse ja minnalaskmise (pohhuism), näilisuse (pokazuha), korruptsiooni, mitteametlikud võrdustikud (n teenistusvälised suhtes), klannivõim. Selline lähenemine võib olla venelasele kohati solvav (ne uvažajet). Kuid eks igale rahvale võib tunduda solvavana, kui välismaalane Sinu maad kritiseerib. Omadele on see palju rohkem lubatud. Hoolimata vene päritolust ei ole Feiffer kindlasti oma. Ent tegelikult ei ole Feiffer Venemaa suhtes sugugi mitte halvustav. Ta on lihtsalt detailideni arutlev ja paratamatult ka subjektiivne.

Feiffer kirjeldab ja analüüsib Venemaa ajalugu selle riigi tekkest kuni tänapäeva viimaste sündmusteni ja jõuab järelduseni, et kuigi Venemaa väline külg on muutunud, siis tema olemus on jäänud kõikidele välistele järskudele kannapööretele samaks. On selleks siis Moskoovia laienemine, impeeriumi loomine, läänestamine Peeter I poolt, katsed demokraatiat kehtestada, bolševike revolutsioon, NSV Liidu lagunemine või Putini katse deržaavat taastada. Venemaa on jäänud oma despootia (isevalitsus, isikukultus) lõksu ja see on takistanud ka riigi moderniseerumist. Ning see, mida sageli peetakse Venemaa eriliseks teeks ja müstiliseks hingesügavuseks, ei olegi midagi muud kui püüe despootiat õigustada või varjata.

Vt Rahva Raamat