Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Taaskord topeltkodakondsuse võimalikkusest

# , , ,

Äsja Balti uuringute keskuse esitletud uuringu järgi asetus Eesti kodakondsusega seotud probleemistikus Euroopa Liidus eelviimasele kohale, edestades üksnes Lätit. Eks uuringut võib hinnata nii või naa, kuid üks Eesti nõrga asetuse põhjusi oli topeltkodakondsuse mittetunnistamine. Tegelikult pole Eesti muidugi ainus, kes topeltkodakondsust ei tunnista ja mõnes riigis, näiteks Šveitsis, on kodakondsusesaamine märgatavalt keerulisem kui Eestis.

Mitmes riigis, kus meie arvates topeltkodakondsus on lubatud, ei ole see tegelikult nii. Muud kodakondsust neis riikides lihtsalt ei tunnustata. Nende hulka kuuluvad näiteks USA ja Rootsi.

Topeltkodakondsuse vaevad 

Ent on vaieldamatu tõsiasi, et inimeste tihenenud liikumine ja riigipiirideülesed perekonnad seavad topeltkodakondsuse hoopis teise valgusesse kui mõnikümmend aastat tagasi. Topeltkodakondsus mingis ulatuses on tegelikult paratamatus igas riigis, ka neis, kus seda seadus ei luba, sh Eestis, sest inimesi sünnib mitmes sünnijärgses kodakondsuses. See aga ei tähenda, et riik topeltkodakondsust soosib. Pigem püüavad ka need riigid, kes topeltkodakondsust tunnustavad, seda piirata.

Topeltkodakondsus suurendab mitme inimrühma valikuvõimalusi, võimaldades kergemini reisida, töötada, saada sotsiaalseid hüvesid ja valida mitmes riigis parlamenti. Seepärast on surve topeltkodakondsuse seadustamiseks igas riigis olemas. Topeltkodakondsusega võib tekkida aga isikule probleeme, nagu näites sõjaväekohustuse täitmine, topeltmaksustamise oht jms, mida aga enne probleemi tekkimist ei teadvustata.

Riikidele on topeltkodakondsusest enamasti rohkem probleeme kui kasu. Kodakondsus on leping riigi ja isiku vahel ja topeltkodakondsus tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga. Siit tõstatub küsimus, kuidas sellises seisus lepingut täita ja kuidas näeb välja olukord, kus mitmel riigil on üheaegselt kohustus seda isikut kaitsta, isikul aga kohustused üheaegselt mitme riigi ees.

Olukorras, kus isikul on reaalsed sidemed teiste kodakondsusjärgsete riikidega katkenud või kui riigid lepingutega reguleerivad, kuidas topeltkodakondsus realiseerub, on need vastuolud ületatavad. Kui aga riigid pole kokku leppinud ja isik kasutab aktiivselt mitut kodakondsust, võib tekkida ettearvamatuid olukordi.

Vene huvi mängus 

Teine probleemide ring tekib, kui isik on kahe sellise riigi kodanik, kellel on vastandlikud huvid seda kodanikku mõjutada või kasutada. Eesti ja Venemaa puhul võib sellist huvide konflikti ette kujutada, Venemaa ja Gruusia puhul on sellel pinnal konflikt juba aset leidnud. Nüüd on samalaadne probleem tekkinud ka Ukrainas. Venemaa poolt annekteeritud Krimmis sunniti inimestele peale Vene kodakondsus. Ukraina seaduste järgi on nad aga jätkuvalt Ukraina kodanikud. Sarnane probleem on Donetski ja Luganski oblastis, kus inimestele jagatakse massiliselt Vene passe. Seega oleks Eesti huvides anda selge signaal, et inimene, kes võtab teise riigi (näiteks Vene) kodakondsuse, jääb Eesti omast ilma.

Venemaa huvi topeltkodanike vastu on puhtalt poliitiline: isik, kes saab valida välisriigis, omab kohustusi Vene riigi ees. Meie kontekstis oleks ilmselt oleks võimatu Eesti ja Venemaa vahel kokku leppida, kuidas topeltkodakondsuses isik toimetab, kuna Venemaa ei ole vaevunud Eestit isegi informeerima, kui paljud Eesti elanikud on võtnud Vene kodakondsuse.

Kindlasti on oluline julgeolekupoliitiline tegur, kui suur on isikute hulk, kellel on võimalus topeltkodakondsusele. Kui see puudutab 1-2% elanikkonnast, pole see probleem. Kui aga 30% või enam, on see suur probleem.

Kui Eesti seadustaks topeltkodakondsuse, siis jääks kõige vähemate valikuvõimalustega inimesteks need, kelle mõlemad vanemad on Eesti kodanikud ja kes elavad Eestis, sest neil puuduks ainsana võimalus saada peale Eesti kodakondsuse ka mõnda muud (hinnanguliselt 65% kodanikkonnast). Teistel oleks see võimalus olemas.

Riik võib muidugi seadusega piirata isikuteringi, kellel on õigus topeltkodakondsusele, näiteks sünnijärgsete kodanikega, kuid sel juhul peab piirang olema selgelt põhjendatud. Juba praegu on mõni poliitik ja eriti idapoolse naaberriigi meedia juhtinud tähelepanu asjaolule, et suurendades sünnijärgsete kodanike õigusi, mis ei laiene naturaliseeritutele, süvendatakse nn esimese ja teise järgu kodanike jaotust. Seega, püüdes lahendada üht probleemi, tekitatakse teine.

Väide, et topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida sidemeid välismaale elama ja tööle asunud Eesti kodanikega, ei pruugi olla tõene. Isik, kes asub taotlema elukohamaa kodakondsust (mis on üpris vaevarikas protsess), on enamasti valiku teinud. Seda näitab välismaal elavate eestlaste vähene valimisaktiivsus. Pigem võib olla hoopis vastupidi: kui inimene teab, et ta ei saa olla mitmes kodakondsuses korraga, siis ei hakka ta ilma mõjuvate põhjusteta teist kodakondsust taotlemagi ja jääb sel viisil kindlasti rohkem Eestiga seotuks.

Kodakondsuse äravõtmine lihtsamaks 

Topeltkodakondsus on tõstatunud ka seoses tuhandete lääneriikide kodanike osalemisega terroriorganisatsiooni Islamiriik ridades sõjas Lähis-Idas. Paljudes riikides on kujunenud miljonitesse ulatuv muhameedlik rahvastik, kellest suur osa on juba sündinud AmeerikaÜhendriikides või Lääne-Euroopas.

Teadmata hulk neist (kindlasti vähemus) jagab islamiäärmuslikke vaateid ja nad on valmis aktiivselt tegutsema oma kodumaa huvide vastu, sealhulgas vägivaldselt. Neile lisanduvad ka põlisrahva hulka kuuluvad usuvahetajad, kelle seas on samuti äärmuslike vaadetega isikuid. Mõni neist isikuist on osalenud kaasmaalaste hukkamises ja kodumaale tagasipöördumisel võivad nad saada terrorismi taimelavaks. Sellises valguses on aktuaalne pigem küsimus, kas poleks vaja muuta kodakondsuse äravõtmist lihtsamaks, selle asemel, et topeltkodakondsust laiendada.

Sünnijärgset Eesti kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta. Kindlasti ei tohi riik seada inimeste ette ka ebamugavaid valikuid. Kohustus mõnest sünnijärgsest kodakondsusest loobuda, kui neid on üle ühe, võib selliseks ebamugavaks valikuks osutuda. Kuid see on lahendatav ka võrdlemisi lihtsalt, kaotades sellise valikukohustuse seadusest. Laiem topeltkodakondsuse seadustamine on aga pöördumatu samm, mida ei tohiks teha kõiki tagajärgi läbi analüüsimata.

 

Vt Õhtuleht