Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Seoses Euroopa Komisjoni plaanitavate kohustuslike kvootidega pagulaste vastuvõtmisel on rõhutud solidaarsusele Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastutuse jagamisel. Küsimuse niisugune asetus on õigustatud – kui me oleme ühinenud ühte liitu, peame olema ka teineteise suhtes solidaarsed.

Ent siinkohal küsimused ei lõpe, vaid algavad. Kas me saame solidaarsusest ühtmoodi aru? Kas me saame nimetada solidaarsuseks ette antud kohustusi, kui seni on peetud solidaarsuseks vabatahtlikku tegevust? Eriti olukorras, kui paljudele tundub, et etteantud arvud ei ole üldsegi  proportsionaalsed või õiglased.

Ja muidugi põhiküsimus – mis on ikkagi eesmärk, kas solidaarsuse demonstreerimine või püüe pagulastega seonduvaid probleeme lahendada parimal võimalikul viisil?

Kas kvoodid on siduvad? 

Eesti on ühinenud vabatahtlikult Genfi 1951. a konventsiooni (pagulaskonventsioon) ja 1967. a protokolliga, millega võttis kohustuse anda kaitset Eestisse asunud pagulastele ja mitte neid tagasi saata riiki, kus nende elu, turvalisus ja vabadus on ohus või kus neid kiusatakse.

Eesti on vabatahtlikult ühinenud ka Euroopa Liiduga, pidades seega enda suhtes kehtivateks Euroopa Liidu reegleid, s.h neid, mis puudutavad pagulasi. Samas peab tunnistama, et need reeglid on võrdlemisi üldised ja pagulase tuvastamise menetlemine ning otsuse tegemine on liikmesriigi pädevuses.

Euroopa Liidu aluslepingutes ei ole liikmesriigi kohustust vastu võtta pagulast, kes ei ole saabunud selle liikmesriigi territooriumile. Pigem vastupidi, 1990. aastal vastu võetud Dublini konventsioon hoopis rõhutab, et pagulusseisundi menetlemine ja varjupaiga andmine on selle liikmesriigi kohustus, mille territooriumi kaudu on varjupaigataotleja Euroopa Liitusisenenud. Kuna sel ajal kardeti massilist pagulaste lainet just Ida-Euroopast, mitte lõunast, siis Dublini konventsiooniga sooviti vältida nende liikumist kaugemale läände.

Sellest võib järeldada, et kohustuslikke kvoote pakkudes ületab Euroopa Komisjon aluslepingutest tulenevaid volitusi ja on vastuolus Dublini konventsiooniga. Kvalifitseeritud häälteenamusega võivad Euroopa Liidu liikmesriigid küll luua pretsedendi ning kehtestada kohustuslikud kvoodid, kuid kas need ikkagi saavad olla liikmesriigile siduvad? Ja kui ei ole, siis mis mõte kvootide kehtestamisel on? Kas ainult see, et riiki, kes kvootide nõuet ei täida, süüdistada solidaarsuse puudumises ja püüda muude asjadega “karistada?”

Niisugune näib olevat õiguslik pool. Kuid on ka inimlik pool. Tsiviliseeritud ja demokraatlik riik ei saa kramplikult õigustada ennast üksnes õigusliku raamistikuga. Nii solidaarsus kui ka ühiskonna valmisolek abivajajat abistada ja pakkuda inimestele kaitset, kes seda vajavad, kuuluvad tsiviliseeritud riigi käitumismudelisse. Seega ei tohiks isegi tekkida küsimust, kas Eesti peaks aitama kaasa pagulasprobleemi lahendamisele rohkem, kui seda õiguslik raamistik nõuab või kas me peaksime olema solidaarsed teiste riikidega. Loomulikult peame!

Ja selle printsiibi järgimine ei peaks tulenema kellegi ettekirjutusest, vaid Eesti ühiskonna seesmisest õiglustundest. Kui püstitada otsekohene küsimus, kuidas praegust pagulasprobleemi, mis hõlmab mitmeid maailma piirkondi – Lähis-Ida, Põhja-Aafrikat ja Lõuna-Euroopat, Kagu-AasiatUkrainat – efektiivselt lahendada ja pagulasi tõepoolest aidata, siis arvan, et head vastust pole kellelgi.

Solidaarsus ilma kvootideta 

Pagulasi ja ümberasujaid on maailmas üle 50 miljoni. Nende arv ei vähene, vaid kasvab ning üpris kiiresti. Uusi kriisipiirkondi võib ettearvamatuis paigus juurde tekkida. On ilmne, et ümberasustamise ja kvootidega seda probleemi ei lahenda ega leevenda olulisel määral, sest inimeste hulk, keda kvootide kaudu saab ümber asustada, jääb murdosaks abivajajate arvust. Kui sellele lisandub vastuvõtu kohustus, siis võib see valmisolekut pagulasi vastu võtta pigem pärssida, kui sellele kaasa aidata.

Eestile heidetakse ette, et oleme olnud liiga konservatiivsed pagulaspoliitikas ja võtnud vastu liiga vähe pagulasi. Esimese väitega ma ei nõustu. Teisega nõustun, kuigi viis Euroopa Liidu liikmesriiki on rahvaarvu suhtes võtnud veel vähem pagulasi vastu.

Eesti peaks ilmutama suuremat solidaarsust, kuid lähenema pagulasprobleemile terviklikult, mitte ainult kvootide valgusel. Selle hulka kuuluvad ka niisugused meetmed, nagu pagulaste abistamine väljaspool Euroopa Liitu olevates laagrites, panustamine inimkaubandusetõkestamisse, sh Vahemere regioonis jm.

Eestile esitatud kvoot tundub mulle põhjendamatult suur. Kuid kohustusliku kvoodi kehtestamine ei ole perspektiivis üldsegi lahendus. Rohkem tuleks ikkagi panustada vabatahtlikele meetmetele ja kui ilmneb, et mõni liikmesriik ei soovi solidaarsust ilmutada, siis sellest ka rääkida ja selgitada põhjuseid, miks see riik pole vastutulelik.

Artikkel ilmus Õhtulehes 29.05.2015