Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Peatselt möödub aasta Venemaa agressiooni algusest Ukraina vastu

# , , , ,

Pisut rohkem kui aasta tagasi ilmusid Krimmi tänavatele „salapärased“ rohelised mehikesed. Hea varustusega, relvastatud, kuid ilma ühegi riigi tunnusmärkideta. Venemaa eitas, et need on tema inimesed. Ukraina ei püüdnudki rohelisi mehikesi kinni pidada ja sai selle eest maailmast kiita. Hoidis verevalamise ära. Ükski tegus riik poleks lasknud relvastatud jõukudel oma linnades vabalt toimetada. Märtsi alguseks olid kõik Krimmi strateegiliselt olulised punktid Vene vägede kontrolli all. 21.märtsiks oli Krimm „vormikohaselt“ Venemaa poolt annekteeritud. Venemaa võttis ka lõpuks omaks, et tema väed olid saadetud Krimmi.

Lappasin äsja tolle aja arvamusavaldusi konflikti arengu kohta. Enamikel juhtudel torkas silma sinisilmsus: Krimmi kindlasti Venemaaga ei liideta, vaid halvimal juhul tekitatakse seal Transnistria 2. Konflikt teistesse Ukraina piirkondadesse ei laiene, kuna Venemaa pole sõjast huvitatud. Venemaal on vaja just rahulikke sidemeid Ida-Ukraina rasketööstusega. Üksmeelselt tõdeti siiski, et Venemaa on selle konflikti taga.

Vaatasin ka, mida olin ise sel ajal ennustanud. Kahjuks läksid minu prognoosid üpris täppi. Krimm on alles algus, Venemaa tungib ka teistele Ukraina aladele. Oodata võib verist sõda. Venemaa soov ei ole mitte niivõrd Ukraina küljest tükke ära rebida, vaid kehtestada kontroll kogu Ukraina üle. Kaugem eesmärk on taastada kontroll kogu endise NSV Liidu üle ja seda on võimalik peatada ainult Venemaale vastu astudes, mitte järeleandmistega ja „uue reaalsusega“ leppimisega. Sarnasus Austria Anschlussist ja Müncheni kokkuleppest kuni Teise maailmasõja käivitanud Poole ründamiseni oli liiga ilmne.

KUKU Raadio. Välismääraja

Nüüd, kui tänavune Müncheni kohtumine on selja taga, jõuti Minskis kokkuleppele relvarahu kehtestamises. Nii palju on Euroopa juhid muutunud realistlikumaks, et eriti keegi selle kokkuleppe kestvusesse ei usu. Seda ilmestab ka tõik, et sõjategevus on Ida-Ukrainas tegelikult ägenenud. Kuid Minskis lepiti kokku ka mõnes muus asjas, mis on märgatavalt ärevusttekitavamad. Eeskätt see, et eeltingimuseks Ukraina kontrolli taastamisele riigipiiri üle seati konstitutsiooniline reform. Paraku see on ju konflikti võtmeküsimus, mida Venemaa on kogu aeg taotlenud. Tõsi, hetkel ei ole keegi siduvalt kokkuleppinud, kuidas see peaks välja nägema. Kuid Venemaa soovid on üpris selged: muuta Ukraina Venemaa satelliitriigiks, permanentselt läbikukkunud riigiks, kus pole võimalk ühtki põhimõttelist otsust teha ilma Moskva nõusolekuta. Moskva oleks kindlasti valmis „humanitaarabi“ korras kirjutama Ukrainale uue konstitutsiooni. Mida siis Venemaa (esialgu) soovib?

  1. Ukrainast tehakse föderatiivne riik, mille regioonidel on Kiievist suur sõltumatus.
  2. Donetsk ja Lugansk on Ukrainas riik-riigis staatuses, omades Kiievi otsuste suhtes vetoõigust (eeskätt näiteks kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sõjalistesse liitudesse, mitmete muude lepingute suhtes). Mõistetavalt juhitakse nende moodustisi tegelikult Moskvast.
  3. Krimmi tunnustatakse Venemaa osana.
  4. Venemaa on sellega loonud pretsedendi, et endise NSV Liidu territooriumit tunnistatakse tema mõjusfäärina.

Mingi lahjema „föderatsiooniga“, nagu näiteks Vene Föderatsioon ise on, Venemaa ei lepi. Vastasel korral oleks kogu ettevõtmine mõttetu. Kui Ukraina või lääneriigid Venemaa nõudmisi ei rahulda, läheb sõda Ukrainas uue hooga edasi.

Edward Lucas ennustas, et Minski konverents on Ukraina alistumiskonverents. Kardan, et Lucasel on õigus. Hetkel näib, et Minski kokkulepe vastab just Venemaa ja mitte kellegi teise huvidele. See annab Venemaale hingetõmbeaja oma armeed tugevdada ja võibolla ka sanktsioone leevendada.

Kui Venemaa saavutab Ukrainas oma tahtmise, surutakse Ukraina Venemaa edasise agressiooni plaanidesse ja liidetakse sellega ka Ukraina ressursid. Siis tehakse sama Moldovas, võimalik et ka Aserbaidžaanis ja Kasahstanis. Lukašenko veedab vanaduspäevad mõnes Kremli hooldekodus. Ja mis teeb NATO ja Euroopa Liit edasi?