Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Pagulaskvoodid – kas näiline solidaarsus?

# , , , ,

Maailmas on üle 50 miljoni pagulase ja ümberasunu, kes on kodust lahkunud sõja või muu ohu eest. See arv suureneb pidevalt ja kiirelt. Maailma rahvaarv kasvab, ressurssi jääb vähemaks ja see on allikaks konfliktidele, mis omakorda tekitavad uusi pagulasi. Ent mis on lahendus? 

Nii ebameeldiv, kui see jutt ei ole, on ilmne, et rikkad riigid ei suuda kõiki praeguseid ja tulevasi pagulasi vastu võtta. Näita solidaarsust üles, kuidas tahes, abi suudetakse anda vaid piisale ookeanis. Selle taustal näib jutt kvootidest pea liiva alla peitmisena, et lükata edasi raskeid ja ebameeldivaid otsuseid. Ent just nimelt edasi lükata. Kunagi tuleb midagi ette võtta ja mida kaugemale lükatakse otsuste tegemist, seda valusamad need on.

Paadipõgenike vool üle Vahemere ei rauge, võib eeldada, et hoopis suureneb. Mida rohkem paadipõgenikke Euroopas uue kodu leiab, seda suuremaks kasvab surve Euroopasse tulla. Seega ei saa ümberasumise kvoodid kuidagi olla ühekordsed, vaid pidevad ja üha suurenevad. Telepildist saabujaid vaadates võib märgata, et need on valdavalt täies jõus noored mehed. Ei saa kuidagi mööda küsimusest, mis valu on just neil kodusõja eest pakku minna, jättes naised ja lapsed sõjale jalgu.

ÜRO-lt rahvusvahelise kaitse saanud inimesed asuvad valdavalt väljaspool Euroopa LiituEuroopa Komisjon tahab neist 20 000 liikmesriikide vahel kvoodi alusel ümber asustada. On ilmne, et sel moel ei näidatagi muud kui üksnes solidaarsust, kuna 20 000 on reaalse abivajajate hulga juures imeväike arv. Seega ei ole usutav, et ümberasustamise kavas sellega piirdutakse. Muidugi, kui Euroopa Komisjon ei suuda välja töötada midagi vettpidavamat, kuidas pagulasprobleemi lahendada. Praegu sellist lahendust küll ei paista.

Teine probleem on, et pagulastega koos imbub Euroopasse ka eriti ebasoovitatavaid inimesi. Terrorirühmitus IS väidetavalt juba organiseerib terroristide smugeldamist pagulaste kattevarju all. Kas Euroopa riikide julgeolekuteenistused suudavad neid ohte ära hoida? Ja kõigele lisaks moraalne aspekt: massilise inimkaubanduse talumine Põhja-Aafrika ja Euroopa Liidu vahel on erakordselt ebamoraalne.

Aga mida ikkagi teha? Ma ei hakka siinkohal oma ideid välja pakkuma. Diskussioon lahenduste leidmiseks peaks toimuma laiemal kandepinnal kui üks ajaleheartikkel. Kuid vaja on julgeid, ilmselt ka ebapopulaarseid otsuseid.

 

Artikkel ilmus Linnalehes, 21.05.2015