Mis ühendab rünnakuid Pariisis ja Türgi piiril?

Novembrikuus toimunud sündmused maailmas on jälle lisanud uusi toone rahvusvahelisse ellu. Võib taas tunnistada, et maailm pole enam selline, nagu oli kuu aega tagasi. 

Pariisi terroriaktid olid uus tase Euroopat tabanud terrorismis. Sellised kobarlöögid eeldavad terroristidelt head koordineerimist, millele lisandub professionaalne juhtimine ja planeerimine.

Ülinaiivne on arvata, et see oli üksikute hullude inimsusevastane tegu. Vastupidi, see akt näitab, et äärmusorganisatsioon ISIS ehk Daesh on suutnud rajada Euroopas ohtliku ja tõhusa võrgustiku, mida Euroopa riikide julgeolekujõud ei suuda ohjeldada. See viitab pessimistlikule tulevikule, mis võib avalduda terrorismi laienemises mitmesse Euroopa linna. Plahvatused Liibanonis, Venemaa reisilennuki purunemine ja teised väiksemad aktsioonid osutavad võrdlemisi selgelt, et tegemist on terroriaktide ahelaga.

Kas võime paigutada äsjase intsidendi Türgi hävitaja alla lastud Vene ründelennukiga Türgi-Süüria piirialal samasse ahelasse? Venemaa peab enda sõnul Süürias sõda terrorismi vastu. Ka Türgi võitleb terrorismi vastu.

Küll on aga Vene lennukiga seoses tekkinud küsimusi, mis viitavad Venemaa kummalisele rollile. Esmalt, kui Venemaa võitleb Süürias ISIS-e vastu, siis miks ta ei pommita ISIS-t, vaid demokraatliku opositsiooni positsioone? Teiseks, miks Vene lennukid rikuvad pidevalt Türgi õhupiiri? Türgil on õigus oma õhuruumi kaitsta ja alla tulistada ebaseaduslikult piiri ületav võõras sõjalennuk. Mõju see intsident kindlasti Vene-Türgi, aga ka laiemalt Vene-NATO suhetele avaldab. Sellises tegevuses võib näha ka Venemaa provokatsiooni, sest Venemaa lennukid on rikkunud NATO riikide õhupiiri paljudes kohtades, sealhulgas Eestis.

Mida Venemaa ikkagi tahab? Ühelt poolt räägib ta vajadusest luua NATO-ga koalitsioon terrorismivastases võitluses, teisalt aga kohtleb NATO-t kui oma põhivaenlast. Ja kolmandaks, jätkab agressiooni suveräänse riigi – Ukraina vastu, see aga igal juhul teravdab Vene-NATO suhteid.

Vastuseid neile küsimustele praegu ei ole ning see tekitab spekulatsioone, mis mängu Venemaa ikkagi mängib ja kelle poolt ja vastu ta on. Väga ohtlik on pigistada silmad kinni Venemaa rahvusvahelise õiguse süsteemi lõhkuva tegevuse ees ning näha Venemaas kristlike ja õhtumaiste väärtuste kandjat, kuna Venemaa neid tegelikult ei kanna.

Mis aga järeldub üha rahutumaks muutuvast maailmast Eesti jaoks? Praegu võime öelda, et otsest ohtu Eestile ei ole. Kuid terrorism ei tunne piire. Migratsioonivooge ei pea ei Euroopa Liidu sise- ega välispiirid. Venemaa ettearvamatu käitumise tagajärjel võivad konfliktid laieneda igas suunas.

Kindlasti peab Eesti olema valmis kõikvõimalikeks ebameeldivateks arenguteks. Hädavajalikeks sammudeks on siin sisejulgeoleku tugevdamine, tihe rahvusvaheline koostöö ja tugevad suhted Euroopa Liidu ja NATO liitlastega. Ja ehkki USA president Barack Obama kinnitas aasta tagasi Tallinnas meile, et Eesti ei ole enam kunagi üksi, on palju ka meie endi teha. Halvim valik oleks Eesti jaoks isolatsioon ja ükskõiksus selle suhtes, mis mujal maailmas aset leiab.