Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Lähis-Ida podisev katel

# , , ,

Juba 1948. aastast, esimesest Araabia-Iisraeli sõjast alates on Lähis-Ida olnud üks maailma rahutumaid paiku. 

Ent nagu ütleb vanasõna ja Murphy seadus: ükski asi pole nii hull, et ei saaks minna hullemaks. Lähis-Ida kohta kehtib see ütlus täiel määral. 2010. aasta lõpus käivitus Tunises ühest mitte eriti tähelepanuväärsest vahejuhtumist araabia kevad, mis nakkusena ujutas üle kogu araabia maailma. Kolm presidenti (Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni) jäid ilma võimust, üks riigipea (Liibüa) ka elust. Süüria presidendi jalgealune kõigub tugevasti, kuid teda ei ole veel minema kõigutatud. Täiemahuline kodusõda laastab Süüriat juba neljandat aastat. Kas nagu ei piisaks? Näib, et mitte!

Iraak on lagunenud kolmeks faktiliselt iseseisvaks osaks – šiiitliku enamuse käes on pealinn ning lõuna- ja idaosa, kirdes valitsevad kurdid, põhjas ja läänes tegutseb aga üha laiemalt sunniitide äärmusorganisatsioon ISIS. See on jõuliselt laienenud ka Süüriasse ja mitme riigi islamiäärmuslased, sealhulgas isegi Nigeeria kirdeosas tegutsev Boko Haram, on talle vasallivande andnud. Kust islamiäärmuslaste organisatsioon raha ja relvad saab ning kes seda õieti juhib, on senini ähmane. Liibüa on jagunenud kaheks. Kuid sealgi tõstab ISIS kolmanda osapoolena pead. Kaheks on jagunenud ka Jeemen. See ehk väga ei üllatagi, sest veel 25 aastat tagasi oligi praeguse Jeemeni alal kaks riiki.

Enam ei saa keegi aru, kes on kelle poolel ja kelle vastu. Lähis-Ida podisevas katlas on kõik – ideoloogiad, usundid, hõimud, rühmitused, vägivald – sellisel määral läbi põimunud, et paljudes üheaegselt toimuvates konfliktides on ühes liitlased teises vastaspoolel. Milleni see välja viib, ei oska keegi ennustada, kuid selge on üks: Lähis-Idas niipea rahu ei tule.

Aga mis see kõik meid puudutab? Puudutab küll ja kuidas veel! Lähis-Ida asub Euroopa lähinaabruses. Euroopa riikides elab miljoneid Lähis-Ida riikidest pärit inimesi. Kindel see, et enamik neist on oma elukohariigile lojaalsed, islamiäärmuslust toetab vaid marginaalne osa. Kuid miljonite inimeste korral on ka see väike osa üpris arvukas ja mõjukas. Sadu inimesi on läinud Euroopast islamiäärmuslaste poolel sõtta. Koju naasnuna on nad saanud terroristi väljaõppe.

Euroopa riigid peaksid tõhusamalt tõkestama illegaalset immigratsiooni ja kontrollima põhjalikult varjupaigataotlejate tausta. Sest – kahjuks liigub nende inimeste seas, kes tõesti vajavad kaitset, ka äärmuslasi, kes kujutavad ohtu meile kõigile.

 

Vt Linnaleht