Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Kas kurdid saavad oma riigi?

# , , , , ,
Kurdid on rahvas, kelle arvu hinnatakse ligikaudu 40 miljonile. Kuid neid võib olla veelgi rohkem, kuna seda mitme riigi vahel laialipillutatud rahvast pole keegi kokku lugenud. Lähis-Ida rahvastest on kurdid seega araablaste, türklaste ja pärslaste (farsid) järel suuruselt neljandad. Ent nende iive on Lähis-Ida üks kõrgemaid, mistõttu kurdide osakaal tõuseb.
Kui kurdidel oleks oma riik, mis ühendaks kõik kurdi enamusega alad, oleks see riik samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kuna aga kurdidel oma riiki ei ole, jagunevad nad praeguste riikide vahel umbes järgmisel: Türgis elab üle 15 miljoni kurdi (kõikidest kurdidest u 45 protsenti, Türgi rahvastikust aga üle 20 protsendi), Iraanis üle 8 miljoni (10 protsenti), Iraagis 7 miljonit (20 protsenti) ja Süürias kuni 3 miljonit (15 protsenti). Väiksemal arvul elab kurde Aserbaidžaanis (200 000), Armeenias ja Gruusias. Umbes kahemiljoniline kurdi diasporaa asub Euroopa Liidu riikides, Ameerika Ühendriikides jm.Kurde on peetud suurimaks riigita rahvaks. See kindlasti nii ei ole. Ainuüksi Indias elab mitu kurdidest arvukamat rahvast. Muidugi võib vaielda, kuidas rahvast ja riiki suhestada. India suurematel rahvastel on ulatusliku omavalitsusega osariigid. Enamik Aasia ja Aafrika riike on paljurahvuselised, mistõttu ei saagi öelda, mis rahvuse riik üks või teine on. Kurdidele ei ole aga riigid, kus nad elavad, kaasarääkimisõigust andnud.

Türgi ametlik seisukoht on pikka aega olnud, et niisugust rahvast nagu kurdid pole olemas. On mägitürklased, kes ei ole piisavalt integreerunud. Kurdi keeles kõnelemine oli veel kümnendi eest karistatav. Näiteks mõisteti kurdi päritolu parlamendisaadik 1994. aastal 15 aastaks vangi üksnes selle eest, et ta kasutas parlamendis tervitades kurdi keelt. Ometi pole kurdi keel türgi keelega isegi mitte suguluses, nagu ka mitte araabia keelega. See kuulub hoopiski iraani keelte hulka, olles seega suguluses farsi, talõši, belutši ja puštu keelega. Samas jaguneb kurdi keel nelja põhimurdesse, mille kõnelejatel on üksteist raske mõista ja mistõttu on ka väidetud, et ühtset kurdi keelt polegi olemas. On hulk erinevaid kurdi keeli.

Kuid kurdi keeles kõnelemist pole soosinud ka teised riigid peale Türgi ning kurdikeelset haridust on võimaldatud lühikestel autonoomiaperioodidel üksnes Iraagis.

Enamik kurde on usutunnistuselt sunniidid. Ligikaudu kümme protsenti on šiiidid ja 500 000 on kurdide rahvuslikku usundit tunnistavad jeziidid.

Kurdid asusid oma praegusele asualale tõenäoliselt samal ajal, mil teisedki indoiraani hõimud saabusid Lähis-Idasse, seega juba 3. aastatuhandel eKr. Kirjalikud mälestised on nende kohta 4. sajandist eKr. Bagdadi kalifaadi ajal võtsid nad järk-järgult vastu islamiusu ja ajaloo vältel eksisteeris piirkonnas ka mitmeid kurdi riike. Ühtset kurdide riiki aga ei tekkinud. Võõraste valitsejate all tabasid kurde korduvad massilised hävitustööd, millest mõndagi võiks tänapäeval genotsiidiks pidada. Näiteks Timuri valitsemise ajal, mil hukati kõik kätte saadud mehed ja orjastati naised. Kuid kannatuste monopoli pole kellelgi. Ka teised rahvad said sellise kohtlemise osaliseks ning kunagi ei saa me teada, kes kannatas kõige rohkem. 16.–17. sajandist alates olid kurdid jagatud Iraani ja Osmani impeeriumi (Türgi) vahel. Kurdide ülestõusudele ja iseseisvuspüüdlustele vastasid valitsejad massiliste küüditamisega, et kurde hajutada ja assimileerida. Nii vähendati tuntavalt varasemat kurdide kompaktset asuala ja nii tekkis kurdi asustus enklaavidena Ida-Iraanis ja Väike-Aasia sisepiirkondades ümbritsetuna türklastest.

Paraku kujunesid kurdide suhted pingeliseks ka teiste piirkonna rahvastega – araablaste, assüürlaste ja armeenlastega. Suhetes armeenlastega toimus järsk halvenemine 1828–1829 toimunud Vene-Türgi sõja käigus, mis nad sattusid usulistel põhjustel vastaspooltele – kurdid Osmanite, armeenlased Vene poolele. 1894–1896 olid kurdid osalised armeenlaste-vastaste pogrommide täideviimises, kuna said kodudest välja aetud armeenlaste maa endale. Sama kordus 1909. ja 1915. aastal, kuigi vähemal määral. Praeguseks on armeelased ja kurdid üldjoontes leppinud, kuna neid ühendab ühine vaenlane Türgi näol. Kurdi eksiilparlament on tunnistanud armeenlaste genotsiidi ja vabandanud armeenia rahva ees.

Esimese maailmasõja lõppedes olid kurdid lähedal oma riigi saamisele. Sevres’ rahuga 1920. aastal, mille käigus Osmani impeerium tükeldati, nägid võitjariigid ette Kurdistani laia autonoomia võimalusega kujuneda iseseisvaks riigiks, kuigi üsna piiratud kurdi asustusalal. Paraku jäi kurdi riik sündimata. Britid ja prantslased ei soovinud kurdi riigi eest võidelda ning rivaalitsevad kurdi liidrid jäid alla Mustafa Kemali juhitud Türgi vägedele. Nii kurde kui armeenlasi nõrgestasid nende erimeelsused omavahelise piiri suhtes. 1923 sõlmitud Lausanne’i lepingus enam kurdi riiki ega autonoomiat ei mainitud. Mõistagi polnud kurdid lahendusega rahul ja leidsid, et Entente on neid petnud, kuna ei täidetud USA president W. Wilsoni lubadust kurdide autonoomiale. Türgi aga lähtus kontseptsioonist, et Türgis pole vähemusi, kõik on türklased. Seega pole ka kurde olemas. 1925. ja 1937. aasta ülestõusudele vastas Türgi julmalt tapmiste ja küüditamistega. Hinnatakse, et 1937 hukkus umbes 40 000 kurdi.

Kurdide võitlus oma õiguste eest Türgis ei vaibunud. 1972 asutati Kurdistani Töölispartei (PKK), mis nõudis kurdidele enesemääramisõigust ja kultuurilis-poliitilisi õigusi. Ideoloogiliselt oli partei ilmalik, aga marksistlik-leninlik, kohati maoistlike sugemetega. Pärast seda kui Türgis keelustati 1983 igasugune kurdi keele kasutamine, alustas PKK 1984 relvastatud võitlust, kasutades ka terrorismi. Vastukäiguna viis Türgi kurdi aladele sõjaväe ja alustas võitluse mahasurumist. 2013 loobus PKK relvastatud võitlusest, kuid pinged hõõguvad edasi. PKK on nihkunud demokraatliku konföderatsiooni positsioonidele ja Tayyip Erdogani juhitud Türgi valitsus on andnud kurdidele ja kurdi keelele mõningaid õigusi.

Ka Iraan on pööranud suurt tähelepanu kurdi separatismi mahasurumisele. 22. jaanuaril 1946 kuulutas Kurdistani Demokraatlik Partei NSV Liidu toetusel Mahabadis (Loode-Iraan) välja Kurdistani vabariigi. Rahvusvaheliselt seda riiki ei tunnustatud, kuid de facto oli see ligi aasta vältel iseseisev. Demokraatliku Partei juht Qasi Muhammad valiti presidendiks. Pärast Nõukogude vägede lahkumist Loode-Iraanist vallutas Iraan Mahabadi tagi ja likvideeris Kurdistani vabariigi. Selle riigi juhid eesotsas presidendiga poodi üles. Iraani-Iraagi sõja ajal toetas Iraan Iraagi kurde, kes võitlesid Saddam Husseini vastu. Samas surusid nad maha oma kurdide liikumised, mis said omakorda toetust Iraagilt.

Ka Iraagi kurdid on pidevalt võidelnud oma õiguste eest. 1970ndatel saavutasid kurdid lühiajalise autonoomia, kuid juba 1978–1979. aasta repressioonide käigus küüditati 200 000 kurdi. 1988. aastal kasutas Saddam Hussein kurdide vastu mürkgaasi ja tapeti 180 000 inimest. 1991. aasta ülestõusu mahasurumise käigus põgenes kodunt u 2 miljonit kurdi. Pärast kaotatud Lahesõda tunnustas Hussein siiski kurdide autonoomiat. Pärast Husseini kukutamist on Iraagi Kurdistan de facto iseseisev siseasjades. Kurdi keelest on saanud nii asjaajamise kui hariduskeel, mis paraku häirib naabreid Türgit ja Iraani, kes kardavad eeskuju oma kurdidele.

Ka Süüria kurdidel puudusid elementaarsedki õigused. Kurdi keelt ei õpetatud ja neil ei olnud Süüria kodakondsust. Kodusõja käigus on Süüria kurdid võtnud kontrolli oma asualade üle.

Nüüd, kui Islamiriik on hõivanud suuri maa-alasid Iraagis ja Süürias, on kurdid osutunud kõige tõhusamaks ja võitlusvõimelisemaks jõuks Islamiriigi vastu. Kurdidel pole Islamiriigilt midagi head oodata, mistõttu võitlus, milles osalevad ka naised võrdselt meestega, on halastamatu. See on omakorda sundinud nii lääneriike, araabia maid kui Iraani kurde relvastama, mis teeb muret eriti Türgile. Kes teab, kelle vastu relvad siis pööratakse, kui Islamiriik õnnestub hävitada?

Tuleb tõdeda, et taas on tekkinud võimalus, et tekib iseseisev kurdi riik. Seda küll mitte kogu kurdide asualal, aga sel korral Iraagi ja võib-olla ka Süüria Kurdistanis küll. Kui kurdi riik tekib, siis mõjutab see paratamatult märksa suuremaid kurdi kogukondi Türgis ja Iraanis. See omakorda muudab päris tugevasti geopoliitilist pilti ja jõudude vahekorda Lähis-Idas. Kui seni on Lähis-Ida riigid suutnud selles kokku leppida, et kurdi riigi teke ära hoida, siis praegu näib, et see pole enam võimalik. Mõistetavalt on ka ameeriklaste ja Lääne-Euroopa riikide eelistus, et kurdi alad jäävad vormiliselt Iraagi ja Süüria koosseisu ulatusliku autonoomiga. Kuid ajalugu näitab selgelt, et autonoomia ei asenda iseseisvust. Kurdidele on korduvalt lubatud autonoomiat ja siis on see jälle ära võetud. Seega, kurdi liidrid võivad taktikalistel kaalutlustel autonoomiaga ajutiselt leppida, kuid lõppeesmärgina nad vaevalt et sellega piirduvad.

Rahvusvaheliste suhete doktor Mart Nutt on olnud kõigi riigikogu koosseisude liige alates 1992. aastast. Praegu on ta inimõiguste instituudi nõukogu liige.

 

Vt Postimees, AK