Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Kas Euroopa Liidu liikumine föderatsiooni suunas on Eesti huvides? online-väitlus!

Kas Euroopa Liidu liikumine föderatsiooni suunas on Eesti huvides või mitte, selle üle väitlevad sel kolmapäeval Postimehe arvamusportaalis riigikogu liikmed Jevgeni Ossinovski (SDE) ja Mart Nutt (IRL).

Argument

MART NUTI AVAKÕNE

Euroliidu muutumine föderatsiooniks ei ole Eesti huvides

Jevgeni pidi kaitsma seisukohta, et EL-i huvides on muutumine  föderatsiooniks ja mina sellele vastu väitlema. Täpsustan selguse mõttes, et mina ei ole mingil juhul EL-i vastane, vaid esindan seisukohta, mis uuringu järgi on enamuse Eesti elanike seisukoht: EL peab jääma riikide ühenduseks, kuid mõningaid valdkondi peaks ka edaspidi delegeerima EL-i tasandile. Kui nüüd Jevgeni väidab, et Eesti huvides ei ole EL-i muutumine föderatsiooniks, siis tekib mul küsimus, kas meil on millegi üle väidelda, kuna meie seisukohad on eeldatavasti samasugused. Sõnastan siiski oma põhiväited ja püüame väitluse kaudu selgust saada.

Föderatsiooni saame defineerida olemasolevate föderatsioonide läbi ja ei saa sellele anda sisu, mida föderatsioonil ei ole seni kunagi olnud. Seega on föderatsioon rahvusvahelises kontekstis üks ja terviklik riik (ja mitte riikide liit) kõige sellega kaasnevaga. Erinevalt unitaarriigist on föderatsiooni osariikidel või liidumaadel siseriiklikes küsimustes teatav autonoomia, föderatsiooniti erinev, kuid osariigil ei ole õigust föderatsioonist lahkuda, teha iseseisvaid välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid ega omada iseseisvat välissuhtlust riigina. Tüüpilised föderatsioonid on USA, Saksamaa, Austria, India, Brasiilia jmt. Venemaad ja kunagist NSV Liitu ma sellesse ritta ei paiguta, kuna need on olnud föderatsioonid üksnes nime poolest ja mitte riigi ülesehituslikus mõttes.

Valdavalt omavad föderatsiooni osad pigem administratiivset omavalitsust kui riikide tunnuseid ja föderatsioon on tervikuna homogeenne, kuigi rahvastik võib iga osariigi sees olla heterogeenne (erandiks on mõnel määral India).   Näiteks ei erine USA osariigid ja Saksa liidumaad teineteisest ei asjaajamiskeele ega üldise kultuuritausta poolest ja riigitasandi-identiteet on neis tugevam kui osariigi identiteet.

Euroopas see nii ei ole. Euroopa riigid on ajalooliselt rahvusriigid, kelle identiteet on ja jääb sõltumata EL-i arengusuunast tugevamaks kui EL- kui terviku identiteet. EL-i liikmetel on vaatamata retoorikale piisavalt erihuvisid, sh suhtluses naabritega väljaspool EL-i (näiteks Rootsi ja Norra või Horvaatia ja Bosnia), mida ei ole otstarbekas tsentraliseerida Brüsseli monopoliks. EL-i liikmed on piisavalt erinevad, mistõttu pädevamaid otsuseid osatakse teha liikmesriigi tasandil kui Brüsseli administratsiooni poolt.

Mõistetavalt lisandub emotsionaalne moment, mis ilmneb oma riigi tajumises ja avaldub kasvõi asjaolus, et riigisisestel valimistel on valimisaktiivsus kordades kõrgem kui Euroopa Parlamendi valimistel.  Väited, et EL-i on tsentraliseeritult ja ühe riigi raames (kuigi föderatsiooni) efektiivsem juhtida, et ole kuidagi tõestatud. Alati on lihtsam oma riiki kaotada, kui seda tagasi saada ja uisapäisa ei ole mõtet sellega riskida. Pigem näitab paljurahvuseliste suurriikide lagunemine XX sajandil vastupidist, kuna väiksemad rahvad on tundnud end ahistatuna ja nende huvid on jäänud kaitsmata.

Kui EL oleks föderatiivne riik, siis olukorras, kus suured (osa)riigid lepiksid omavahel kokku (Saksa, Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, ehk ka Poola), oleks neil võimalus kujundada EL-i ümber ükskõik milliseks, ilma, et teistega peaks üldse arvestama, rääkimata oma tahte ja nägemuse pealesurumisest. Väikeriikide ja –rahvaste huvides selline olukord kindlasti ei oleks.  Praeguses olukorras Euroopa Komisjon tasakaalustab suurriikide ühishuve ja tagab väikeriikidele suurema kaasarääkimisvõimaluse.

Olen kindlasti nõus seisukohaga, et mitmes valdkonnas oleks otstarbekas delegeerida otsuste tegemist EL-i keskinstitutsioonidele. Näiteks eelarvepoliitika, rahandus ja pangandus. Mõnedes valdkondades on EL aga juba praegu ülereguleeritud ja paindlikum juhtimismudel parandaks EL-i konkurentsivõimet rohkem kui jäik.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et EL-i muutumine föderatiivseks riigiks ei ole ei Eesti ega ühegi teise liikmeriigi huvides.

Vt lisa Postimees, I osaII osa

Algusesse