Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Kärgjas julgeolek

Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) kirjutab, et internet tõi varasemate infolevi võimalustega võrreldes kaasa olulisi muutusi, millele sotsiaalmeedia andis kärgja struktuuri. Nii on üksikisikul nüüd võimalus paisata ülilühikese aja jooksul väga suurele hulgale adressaatidele kõikvõimalikku informatsiooni, sealhulgas ka valet, paanikat ja vihkamist.
Tänapäeva julgeolekuküsimused on tihedalt läbi põimunud muudatustega, mis on viimasel paaril kümnendil andnud maailmale paljuski uue näo. Tehnoloogia on sidunud maailma ühtseks tervikuks ja muutnud selle väikseks. Ei ole enam seda, mis oleks kauge ja võõras ega puudata mind või meid.Ühiskondlik mitmekesisus avaldub jõuliselt võimsates kodanikuühendustes, mis ei piirdu enam sõpruskonna, küla või riigiga, vaid on omandanud rahvusvahelise mõjukuse. Koos rahvusvaheliste ettevõtetega esitab globaalne küla väljakutse riikidele, kelle suveräänsus seeläbi väheneb, võimendades ka riikidevahelist (ja -ülest) rahvusvaheliste organisatsioonide tasandit.

Selline olukord on muutnud julgeolekuohud asümmeetriliseks. Ei ole enam selgelt eristatavat välis- ja sisejulgeolekut. Agressiooniohu allikaks võib samaväärselt piiri taga paiknevate relvajõududega olla riigi sees tegutsev terrorirühmitus või paramilitaarne üksus, rünnakut kavandav aju ei paikne enam vaenuliku riigi pealinnas, vaid võib asuda naabermajas. Selget piiri pole ka riigi- ja indiviidi julgeoleku vahel. Rünnak riigi vastu ohustab kogu tsiviilelanikkonda ja põhiliseks terroriaktide sihtmärgiks on saanud poliitikasse mitte puutuvad tavainimesed lennukites, rongides, bussides, kaubanduskeskustes, hotellides ja kodudes – teisisõnu kõikjal.

Ammu ei piirdu julgeolekuohud põrgumasinate ja pommidega. Üha suurem tähtsus on julgeolekuvallas informatsioonil. Informatsiooni osakaalu suurenemist ühiskondlikes protsessides näeme ajalises ja tehnoloogilises jadas: info Roomast provintsides asuvatesse leegionitesse või isegi veel 19. sajandi keskel Londonist kolooniatesse jõudis päevade või nädalatega ning puudutas väikest osa elanikest.

Ajalehed laiendasid infosaajate ringi, telegraaf info liikumise kiirust, raadio ja televisioon tekitasid massiteabe ja telefon tegi tavainimese infoandjaks. Oluliseks julgeoleku kujundamise instrumendiks muutus propaganda. Ent massiinfo oli jätkuvalt riikide ja teavet edastavate kompaniide kontrolli all, mis võimaldas suurel määral kontrollida ka julgeolekut mõjutavat infolevikut. Internet ja sotsiaalmeedia lõid aga uue ajastu, mis üha sagemini avaldub julgeolekualases peataolekus.

Internet kui tehnoloogiline hüpe tõi varasemate infolevi võimalustega võrreldes kaasa mitu arvestatavat muudatust, millele sotsiaalmeedia andis kärgja struktuuri, mis võimaldas üksikisikul asuda massiteabe tootja ja edastaja rolli. Seega on tekkinud üksikisikul võimalus paisata ülilühikese aja jooksul väga suurele hulgale adressaatidele kõikvõimalikku informatsiooni, sealhulgas valet, paanikat külvavaid, väärtushinnanguid eiravaid, vihkamist õhutavaid, vägivallale üles kutsuvaid ja ka sõda õhutavaid või riigi kukutamisele suunatud üleskutseid. Samas võimaldab internetitehnoloogia säilitada suures osas teabeallika anonüümsust.

Enamikul juhtudel ei tekita siiski suuri probleeme üksikisikud, kuna selline tegevus on üpris töömahukas. Küll kasutavad aga internetist tingitud paradigma muutust nii riigid kui võimsad ühiskondlikud liikumised, nende hulgas äärmuslikud ja terroristlikud. Sellelaadne tegevus on toonud käibesse sõnad «kübersõda», «küberrünnakud», «küberkaitse» ja «küberjulgeolek».

Eestil oli selle teemaga otsene kokkupuude 2007. aasta kevadel pärast nn pronks­ööd. Ehk oleks kohane ulatuslikku ja koordineeritud küberrünnakute kogumit nimetada küberagressiooniks. Küberagressiooni puhul on seega tegemist otseselt mõne riigi julgeoleku kahjustamisele suunatud tegevusega. Kuigi ei kasutata vahetult relvi ega vägivalda, võivad küberagressioonil olla riigi jaoks katastroofilised tagajärjed.

Mõned näited: ühiskonna igapäevaseks toimimiseks vajaliku arvutivõrgu väljalülitamine või ummistamine viiruste abil; elektrikatkestused; riigis asuvate vägivaldsete rühmituste aktiveerimine; massirahutuste provotseerimine ja koordineerimine. Tagajärjeks võib olla haiglate ja transpordi seiskumine, suured õnnetused lennunduses, raudteel ja maanteedel, plahvatused energiatootmises ja terminalides, riigikaitse, politsei ja päästeteenistuse halvamine, ohvrite hulk võib küündida uskumatute arvudeni. Tehnoloogiliselt enam arenenud riigid on haavatavamad kui mahajäänumad, kuid tagajärjed võivad olla globaalsed.

Küberagressioonil oli oluline roll Vene-Gruusia sõja ettevalmistamisel ja käigus. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei olnud interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise poolest just maailma esirinnas, mistõttu traditsiooniliste infokanalite kaudu levitatud propaganda ja desinformatsiooni osakaal oli suurem, kuid seda ei maksa siiski alahinnata.

Inimeste käitumine on mõjutatav hetkeemotsiooni esilekutsumisega. Seda võib teha nii üksikjuhtumi võimendamise kui ka valeinfo­edastamisega. Kui selline teave, mis inimesi tugevasti ärritab, jõuab suure hulga inimesteni lühikese aja jooksul, võib see kaasa tuua ulatuslikud rahutused ka olukorras, kus midagi erilist juhtunud polegi.

Kosovo konflikt läks 1999. aastal veriseks, kui levis kuulujutt, et serblased on tapnud ja visanud jõkke kaks albaanlasest noorukit. Järgnes kättemaksuaktsioon ja nii vallanduski suurem verevalamine. Seda, kas ka tegelikult kaks albaanlast oli tapetud, et õnnestunudki kindlaks teha. See iseloomustav näide jääb sotsiaalmeedia-eelsesse aega. Küll ilmutas internet ja sotsiaalmeedia oma võimsust araabia kevade puhul. Ajend oli mittemidagiütlev: töötu, kellel politsei ei lubanud tänaval ebaseaduslikult juurvilja müüa, pani endale tule otsa. Sellelaadseid vahejuhtumeid oli ennegi aset leidnud. Kuid sel korral viis seni teadmata allikast levitatud vahejuhtum massimeeleavaldusteni, mille tagajärjel kukkus esmalt Tuneesia president ja valitsus, seejärel Egiptuse ja Jeemeni president, Liibüa kokkupõrgetes hukkus sealne diktaator Muammar al-Kaddafi ja võim vahetus, Süürias vallandus ulatuslik kodusõda, mis vältab tänaseni, ja teised araabia riigid on hirmul.

Araabia kevade liikumapanevaks tehnoloogiaks oli internet ja sotsiaalmeedia, mille kaudu mobiliseeriti inimesi rahutustele, koordineeriti tegevust ja loosungeid ning selle läbi kukutati valitsusi. Siiani pole päris selge, kust, kelle huvides ning missuguse kaugema eesmärgiga seda tehti. Kindel võib aga olla selles, et internet ja sotsiaalmeedia on tulnud massiürituste korraldamisse selleks, et jääda, ning selle mõju üksnes suureneb – teadmata aga, kus ja kui kiiresti.

Niisiis on internet andnud infosõjale ja propagandale kaks uut mõõdet: kiiruse ja anonüümsuse. Kiirus suurendab emotsionaalset käitumist, kuna inimesele ei jää sageli võimalust informatsiooni õigsust kontrollida. Kuna allikas on anonüümne, siis ei saa kontrollida ka selle usaldusväärsust, vaid otsus tehakse hetkelisest tundest lähtudes. Nii juhtuski, et ühel hetkel olid muidu rahumeelse Kairo Tahriri väljakul tuhanded inimesed, täpselt aru saamata, mida nad tahavad.

Internet eeldab selle kaudu infot omandavalt inimeselt suuremat allikakriitikat. Mitte sellepärast, et kirjutavas või elektroonilises pressis ei leiduks valet ja lollusi, mida kergeusklikud kipuvad uskuma, vaid seetõttu, et inimestel ja kogu ühiskonnal on tunduvalt vähem järelemõtlemis- ja süvenemisaega, enne kui «hulkade psühholoogia» tööle hakkab, nagu Gustave Le Bon seda juba rohkem kui sajand tagasi kirjeldas.

Inimesest võib kergesti saada sellise info vahendaja ja edastaja, millest ta aru ei saa, mille tagajärgi ta ei oska hinnata ja mida ta tegelikult ei soovi, et aset leiaks.

Internet muudab ka arusaama sõprusest. Internetisõprus põhineb samuti usaldusel, nagu sõprus ikka, kuid internetisõber võib olla üksnes virtuaalne ja selle taga pole alati see isik, kellena ta ennast esitab. Nii võib mõjutada inimest panna tegema seda, mida ta tegelikult ei soovi, sealhulgas ühiskonna, avaliku korra või kaaskodanike vastu. Eelkõige tähendab see aga ikkagi ohtu inimese enda julgeolekule ja privaatsusele.

Seega annab internet ja sotsiaalmeedia piisavalt võimalusi seada ohtu ka inimese individuaalne julgeolek. Pahaaimamatult avaldatakse internetis privaatset informatsiooni, mida hiljem võidakse inimese vastu ära kasutada. Internet võimaldab levitada oskusi, mis ohustavad julgeolekut, näiteks lõhkekehade ja mürkide valmistamine. Teadvustades ohtusid, mida internet võib tekitada julgeolekule, jääb pahatihti vastamata küsimus, kuidas neid vältida ja julgeolekut uues keskkonnas tagada. Julgeoleku tagamine on jätkuvalt riigi ülesanne, ka tingimustes, kus riikide suveräänsus väheneb. Keegi seda kohustust riikidelt üle ei võta.

Mitmed riigid on läinud internetivabaduste piiramise teed. Väljendusvabaduse piiramine on aga oht demokraatlikule ühiskonnale laiemalt, mistõttu selles on vaba maailm ühte meelt, et väljendusvabadus internetis on samuti inimõigus. Seega jääb küsimus, millised oleksid tõhusad meetmed tagada julgeolek internetiajastul, ka edaspidi aruteluobjektiks ja ammendavat vastust leida pole lihtne.

Autor on Inimõiguste Instituudi nõukogu liige.

 

Vt Lisa: Postimees

Algusesse