Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.
Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esmalt ma püüaksin kirjeldada või iseloomustada Isamaa ja Res Publica Liidu seisukohta suveräänsuse küsimuses, eeskätt Eesti suveräänsuse küsimuses, aga ka meie vaatenurka Euroopa Liidus. Loomulikult, meie jaoks iseseisev Eesti riik on väärtus ja me seisame selle eest, et iseseisvus püsiks igavesti. Teisalt oleme me seisukohal, et Euroopa Liidu liikmeks olek on meile mitte ainult kasulik, vaid ka hädavajalik, sest ilma Euroopa Liitu kuulumata ei oleks meie iseseisvus kindlasti mitte sedavõrd tagatud kui Euroopa Liitu kuuludes. Kolmandaks, me peame osalema aktiivselt Euroopa Liidu kujundamise protsessis, sest see on põhimõtteliselt ainus võimalus, kuidas me saame Euroopa Liidu arengut mõjutada sellises suunas, mis meie huvidele vastab. Aga kui me vaatame praegust Euroopa Liitu – küsimus, kas tegemist on liitriigi või föderatsiooniga või riikide liiduga või ühest olekust teise ülemineva ühiskonnaga? –, siis toome mõned föderatsioonile iseloomulikud tunnused ja vaatame, kas me siis oleme Euroopa Liidus kui föderatsioonis või ei ole.
Kõigepealt suveräänsus. Suveräänsus föderatsioonis ei ole jagatud, osariik ei osale rahvusvahelisel tasandil, vaid tema küsimused kuuluvad liitriigi pädevusse. Osariik ei saa apelleerida oma õiguste kaitseks rahvusvahelisele tasandile, kuna see on liitriigi siseasi. On tõesti mõningaid erandeid, näiteks Ahvenamaa, kuid Euroopa Liidus suveräänsus ei kuulu jagamatult liidule, see on jagatud riikide vahel ja delegeeritud liidule vaid osaliselt. Seega, rahvusvahelise õiguse subjekt on Euroopa Liidu riik, mitte aga Euroopa Liit, välja arvatud mõnes üksikus küsimuses, kus on see delegeeritud.
Kaasajal on iga riigi suveräänsus rahvusvaheliselt piiratud, see on fakt ja see ei ole seotud mitte Euroopa Liitu kuulumisega, vaid on seotud ka sellega, et näiteks on olemas Euroopa Inimõiguste Kohus, on olemas Haagi Kohus ja mitmed muud rahvusvahelised instrumendid, mille koosseisus riigid on oma suveräänsust paratamatult piiranud. Ja sellest ka küsimus, kas föderatsiooni tähendus on ajas muutunud. On muutunud küll ja ma arvan, et muutub ka edaspidi.
Euroopa Liit ise ei määratle ennast liitriigina. Rahvusvaheliselt ei kohtle keegi Euroopa Liitu kui ühte riiki, vaid näiteks on olemas viisaerisused, on olemas erinev majandusstatistika, on olemas liikmesriikidel oma välisesindused. Veel, osariigil ei ole üldjuhul föderatsioonist seaduslikku õigust lahkuda, Euroopa Liidus see on. Siin paralleel Nõukogude Liiduga kindlasti ei saa kehtida, kuna me teame seda väga hästi, et ainult paberil oli olemas õigus Nõukogude Liidust lahkuda. Ja Nõukogude Liit polnud teiseks ka föderatsioon, vaid Nõukogude Liit oli tegelikult ju puhtakujuline unitaarriik.
Tooksin võib-olla veel sellise näite, et tavalises, n-ö traditsioonlises föderatsioonis on keskvõimu pädevuses vähemalt kolm valdkonda: rahandus, välispoliitika ja riigikaitse. Rahandus on Euroopa Liidu pädevuses ainult osaliselt, see puudutab rahaliitu, välispoliitika ja riigikaitse ei ole Euroopa Liidu pädevuses üldse. Võib-olla see on probleem, võib-olla peaks olema, aga praeguse seisuga see niimoodi ei ole. Peale selle rõhutaksin seda, et näiteks õhuruum föderatsioonis on ühtne ja kuulub föderatsiooni ühtsele valitsemisele, täpselt nagu ka maapõu, Euroopa Liidus on need liikmesriikide pädevuses.
Puudutan veel ühte küsimust, mis puudutab n-ö ühiseid väärtusi. Ma arvan seda, et eri rahvastel on väga palju ühiseid väärtusi. Nii on seda Eesti rahval ka vene rahvaga, araabia rahvaga, ka Euroopa teiste riikide riikide rahvastega. Kui me aga räägime nüüd riikide poolt tunnustatud ühistest väärtustest, siis ma arvan, me peaksime suhteliselt ettevaatlikud olema. Kui me võtame võrdluse näiteks Eesti ja Vene riigi väärtushinnangutest, siis paraku me peame tõdema seda, et Vene riigi väärtushinnangutesse ei kuulu teiste riikide suveräänsuse austamine. Eesti riigi jaoks on suveräänsuse austamine üks meie põhimõtteline nurgakivi. Me võime samuti ju otsida ühiseid väärtusi, kui me räägime, ütleme, religioossel pinnal. Miks siis mitte ka ISIS-ega? Venemaal ja ISIS-el on ju selles mõttes vähemasti retoorikas see paralleel olemas, et mõlemad rõhutavad religioosseid väärtusi. Kui me aga nüüd vaatame praktikat, siis me näeme seda, et Venemaa ja ISIS tegelikult religioosseid ja perekondlikke väärtusi üldse ei kanna. Mõlemat riiki, või siis ISIS-e puhul küll terroriorganisatsiooni, minu hinnangul juhivad ateistid, mitte religioossed inimesed. Ühte juhivad Nõukogude Liidu KGB taustaga inimesed, teist aga Saddam Husseini julgeolekuteenistuse tagamaaga inimesed. Kumbki neist ei tunnista tegelikult perekonda kui ühiskonna subjekti, vaid üksnes kui vahendit võimu teostamisel. Eesti jaoks perekond on väärtus. Väga raske on meil leida kokkupuutepunkti.
Inimelu. Inimelu on Eesti riigi jaoks selgelt väärtus. Ei Venemaa ega ISIS-e jaoks ei julge seda küll välja tuua, pigem on tegemist peenrahaga võimu ambitsioonides. Kui me võtame veel need väärtuspõhimõtted kokku, siis ma arvan, et Eesti väärtuseks ei saa kuidagi olla mõrvad ja inimese allutamine diktaatorlikele ambitsioonidele ehk teiste rahvaste alistamine ja teiste maade vallutamine. Selles mõttes ma arvan, et kui me piiritleme Eesti väärtusi, siis võrdleme ennast ikkagi demokraatlike riikidega ja mitte riikidega, kus väärtused on üksnes retoorikas, aga mitte tõsiseltvõetavana. Aitäh!
Vt lisa : Riigikogu