Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Inimõiguste tagamine läbi kohtu sõja ajal

# ,

Ettekanne konverentsil „Kohtupidamine erakorralise seisukorra ja sõja ajal“

 

Sõja tingimustes mobiliseerib riik kõik oma ressursid sõja käsutusse. Väikeriigil, kes peab kaitsesõda, tähendab see tsiviilvaldkonna peaaegu täielikku militariseerimise vajadust, võimu tsentraliseerimist ja inimeste mitmete õiguste piiramist. Kui selliseks olukorraks ei ole õigusruum välja kujundatud, võib see kaasa tuua mitmeid äärmiselt ebameeldivaid tagajärgi. Kui inimõiguste kaitse mehhanismid sõja tingimuste eripärasid ei arvesta, võib inimõiguste kaitse lakata üldse olemast ja inimesed võivad sattuda seadustühimiku tõttu võimude või isegi üksikute otsustajate meelevalla või omavoli alla. Võib aga tekkida ka vastupidine olukord. Rahu tingimuseks kujundatud tsiviilühiskond pakub sedavõrd suure hulga tagatisi, et see ei võimalda riigil oma ressurssi sõja otstarbele allutada, operatiivselt tegutseda ja osutada tõhusat vastupanu sissetungijale.

Eesti õiguse üldraamistik on kehtestatud põhiseadusega (PS), milles on toodud välja ka juhud, millal võib isikut sundida vaba tahte vastaselt tööle ja teenistusse. PS § 29 sätestab järgmist:

Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.

See säte kehtib nii rahu- kui sõjaaja kohta. PS § 130 annab aga aluse erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku või avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panne neile kohustusi.

Piirata ei tohi põhiseaduse §-des 8 lõiked 3 ja 4, 11-18, 20 lõige 3, 21-28, 32, 33, 36-43, 44 lõiked 1 ja 2 ning 49-51 ettenähtud õigusi ja vabadusi.

§ 8. lõiked 3ja 4 on järgmised:

Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.

Kelleltki ei tohi veendumuse pärast võtta Eesti kodakondsust.

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

§ 13. Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.

Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

§ 14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

§ 15. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.

§ 16. Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.

§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

§ 20. Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:
3) kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks;

§ 21. Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

Kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase loata. Kohtu otsus teatatakse vahistatule viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil.

§ 22. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

§ 23. Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.

Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.

Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.

§ 24. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse.

Igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.

Kohtuistungid on avalikud. Kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid.

Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti.

Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

§ 25. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

§ 27. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Abikaasad on võrdõiguslikud.

Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.

Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.

Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.

Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.

Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

32. Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.

Pärimisõigus on tagatud.

§ 33. Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.

§ 36. Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast.

Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus. Igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus.

Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.

§ 37. Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.

Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.

Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.

Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

§ 38. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad.

Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.

§ 39. Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi.

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.

Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.

Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.

§ 42. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.

§ 43. Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.

§ 44. Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.

Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed.

Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seaduse alusel võib seda õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

§ 49. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.

§ 50. Vähemusrahvustel on õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

§ 51. Igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.

Paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles.

Kas põhiseaduses antud ulatus võimaldab tõhusalt sõja ajal riigil tõhusalt tegutseda ja kas loetelu nendest õigustest ja vabadustest, mida piirata ei tohi, ei ole mitte liiga ulatuslik? Sellele ei ole ilmselt võimalik vastata enne, kui sõjaolukord on kätte jõudnud. Loodetavasti seda kunagi ei tule, kuid juba Vanast Roomast teada tõsiasi on – kui soovid rahu, valmistu sõjaks. Teisalt on PS § 130 piisavalt avar,  et võimaldada seadusega reguleerida vajalikke piiranguid ja erijuhtumeid, mis oleksid vajakud korraldamaks elu ümber sõjaseisukorra tingimustele. Kui Eesti riigikaitse-ajast seadusandlust vaadata, siis näeme, et seni on see olnud ebapiisav. Oleks vajalik üksikasjalikumalt reguleerida, kuidas toimub sõja olukorras nende õiguste ja vabaduste piiramine, mida PS võimaldab? Millised on karistused neist piirangutest üleastumisel ja kuidas töötab kohus sõja-aja tingimustes? Kui kiirelt peab kohus oma otsuse tegema?

Rahuaja kohus menetleb võrdlemisi aeglases tempos. Sõja-ajal võib aeglus ja kõikide rahuaja protseduuride järgimine osutuda riigi kaitsevõimet paralüseerivaks. Seda just sõjaolukorra eripärast tingitud kuritegude puhul. Näiteks kuuluvad nende kuritegude hulka riigireetmine, terrorism, ebaseaduslike relvastatud grupeeringute moodustamine, diversioon, sabotaaž, marodöörelus jm, kus tuleb operatiivselt otsus langetada. Kas Eesti vajab  eraldi sõja-aja kohtute seadust või piisab Riigikaitse seaduse või kohtute seaduse täiendamisest, peaks olema arutelu objektiks. Kas sõja-aja tingimustes tuleks moodustada kiirelt tegutsevad tribunalid või mitte ja kas tribunalide moodustamine oleks põhiseadusega kooskõlas, tuleks samuti kiiresti läbi analüüsida.

Sõjaeelses Eestis oli kaitseseisukorra olukorras toimivad erisused, sh kohtukorralduses päris põhjalikult reguleeritud. Kehtisid Sõjavälja kohtute seadus ja Sõjaväekohtute seadustik. Tänapäevaga parem reguleeritus oli tingitud ilmselt kolmest asjast: Eesti Vabariik saavutas iseseisvuse Vabadussõjas. Seega oli Eestil kogemus, kuidas sõja ajal peaksid kohtud toimima. Teiseks oli Tsaari-Venemaa aegadest pärit kohtukorraldus ja seadused. Ning kolmandaks, väga suure aja kehtis demokraatlikus Eestis kaitseseisukord, mistõttu vajadus eriseaduste järgi oli praktiliselt olemas. Neid kogemusi kaasaegses Eestis ei ole ja see on ilmselt üheks põhjuseks, miks meil ei ole sõjaaja kohtute küsimus läbi töötatud.

Sõjaeelseid kohtukorraldust puudutavaid seadusi ei saa mehhaaniliselt üle võtta. Muutunud on maailm, arusaamad demokraatiast ja inimõigustest ning muutunud on ka sõda. Kuid sõjaeelseid kogemusi võib kasutada tänapäevaste seaduste väljatöötamisel. Samuti oleks õpetlik jälgida, kuidas on korraldatud kohtute tegevus sõjaajal meile sarnastes riikides? Leian et kaks väikeriiki – Venemaaga pikka piiri omav, kuid blokiväline Soome ning NATO-sse kuuluv Norra, kellel oli samuti Teise maailmasõja raske kogemus, võiksid anda meile vajalikku sihte.