Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Esinemine 22.02.2015 Eesti Vabariigi 97.aastapäevale pühendatud kontserdil Nõmme kultuurimajas

# ,

Head kaasmaalased! Head sõbrad!

Eesti Vabariigi aastapäeva eel on kombeks rääkida sellest, kuidas meie riik sündis, kuidas võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon ja kes mida tegi. Mina püüan heita pilgu aga vähem käsitletud teemale. Nimelt, mis oleks juhtunud, kui me ei oleks iseseisvust saavutanud?

24.02.1918.a iseseisvusdeklaratsioon kandis nime „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.“ Sellega sõnastati Eesti riigi alus – Eesti Vabariik on kõigi Eestimaal elavate inimeste riik ja kedagi ei tohi lükata kõrvale. Eesti Vabariiki peame üles ehitama kõik koos. Aegajalt tõstatub küsimus, kas me ikka oleme selle ühtsusetaotluse suutnud saavutada? Ent rasketel aegadel oleme siiski olnud ühtsed ja see ongi viinud meid sihile ja hoidnud rahvusena alles.

Ühtsus viis meid võidule Vabadussõjas. See võit võimaldas Eesti riigil püsima jääda. Mitte kõik iseseisvust ihkavad rahvad seda ei suutnud. Ja kuigi meie iseseisvusaeg jäi lühikeseks, hoidis see ära palju kannatusi, mis meie rahvast oleks muidu tabanud. Näeme seda teiste rahvaste käekäigust, kes langesid Venemaa rüppe tagasi.

Vene kodusõja käigus tabas meid punane terror. Kui Punaarmee oleks vallutanud kogu Eesti, oleks punane terror tabanud tervet Eestit ja palju pikema aja vältel, kui mõni kuu 1918.aasta lõpus ja 1919.alguses. Seda nägi massimõrvadest Rakveres, Tartus jm, mida punane terror rahvale tähendab.

1920-tel natsionaliseerimise käigus oleks hävitatud Eesti ettevõtlus ja tehtud lõpp äriinimestele. 1920-te lõpus ja 30-tel oleks viidud läbi sundkollektiviseerimine, hävitatud talumajapidamised ja küüditatud edukam osa maarahvast. Eestit oleks võinud tabada samasugune näljahäda, nagu see oli Ukrainas.

1930-te teisel poolel oleks represseeritud Eesti rahvuslik haritlaskond, hävitatud suur osa kirjalikust pärandist ja eesti keel viidud üle kirillitsale, nagu tehti enamiku nõukogude rahvaste kirjakeelega. Me ei pääsenud 1940-aastal alanud okupatsiooni ajal kõigist neid kuritegudest meie rahva kallal, kuid 22-aastane iseseisvusaeg andis meile jõudu okupatsioon üle elada. Võimalik, et ilma iseseisvuseta poleks meid enam rahvana olemas. Või kui oleksimegi, siis vähemusena omal maal, õpiksime vene keeles ja meie emakeel oleks väljasuremisohus. Ja võibolla poleks NSV Liit ära lagunenudki ja agoonia kestaks edasi.

Iseseisvus andis meile jõu oma riik taastada. Ühtsus viis meid sihile. Iseseisvusel on eesti rahva jaoks olnud tohutu tähtsus. Osakem iseseisvust ja vabadust hoida ja hinnata!

Ilusat Eesti Vabariigi 97.aastapäeva kõigile!

# , Algusesse