Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad. Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Delfile, 03.märts, 2011

Algusesse