Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.
Poliitiliste jõudude arvamusi kuulates võib arvata, et suuri erinevusi arusaamades, kuidas peaks Eesti oma pagulaspoliitikaga edasi minema, ei ole.
Päris mitu kuud on Riigikogu menetluses olnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise eelnõu. Valitsus algatas selle juba 10. septembril 2015 ja esimene lugemine oli 14. oktoobril. Miks aga menetlus on kujunenud nii pikaks? Esmalt oli eelnõu eesmärk harmoneerida Eesti seadus Euroopa direktiiviga ja seda oleks võinud teha võrdlemisi kiiresti. Kuid Euroopat tabanud rändekriis sundis ka meid üle vaatama Eestisse varjupaiga taotlejate vastuvõtmise reeglistiku, eriti seetõttu, et Euroopa Komisjoni poolt tekkis surve immigrantide kohustuslikuks ümberjagamiseks liikmesriikide vahel. Samas on immigratsioonipoliitika jätkuvalt Euroopa Liidu liikmesriikide pädevuses ja Euroopa Komisjoni õigus sellesse sekkuda on küsitav. Teatavasti on Slovakkia valitsus Euroopa Komisjoni poolt ette antud pagulaskvoodid Euroopa kohtus isegi vaidlustanud. Ometi ei muuda see tõsiasja, et Euroopa on migratsioonikriisiga silmitsi ning lahendusi tuleb otsida igal tasandil.
Nüüd on Riigikogu põhiseaduskomisjon jõudnud eelnõu menetlemisega lõpusirgele ning eelnõu on lähiajal vastuvõtmiseks valmis. Võib isegi öelda, et pika töö tulemusena on läinud pisut kiireks, sest kui me lähiajal seadust Euroopa direktiiviga ei harmoneeri, ootab Eestit rikkumismenetlus ja trahvid.
KUID PIKK MENETLUS ON OLNUD seaduseelnõu kvaliteedi seisukohalt kasulik. Eelnõu on töö käigus muutunud üheks Euroopa paremini läbimõeldud pagulasalaseks seaduseelnõuks. Eestil on selles küsimuses olnud võimalus õppida teiste vigadest. Plussid ja miinused, mis teiste riikide kogemusest on välja joonistunud, olid eelnõu täiustamisel silme ees ja see võimaldab olla autoriteetseks teenäitajaks ka teistele riikidele. Eelnõu arutelu on olnud väga laiapõhjaline: põhiseaduskomisjoni istungitel olid kaasatud lisaks siseministeeriumile ka justiits- ja sotsiaalministeerium, õiguskantsler, Riigikohtu esindajad, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja pagulasorganisatsioonide esindajad.
Lähtutakse põhimõttest, et rahvusvaheline kaitse on ajutine ning tingitud ebaturvalisest olukorrast kaitse taotleja päritolumaal. Kui olukord kodumaal rahuneb, pöördub kaitse saanu koju tagasi.
Kui poliitiliste jõudude arvamusi kuulata, siis on alust arvata, et ega suuri erinevusi arusaamades, kuidas peaks Eesti oma pagulaspoliitikaga edasi minema, ei ole. Mõningane populism ja püüe võtta sensitiivsest teemast punktivõitu ei ole muidugi kadunud ja ei saa välistada, et oma sihtgruppidele püütakse jätkuvalt näidata, kuivõrd nende eest seistakse. Ent ilmselt mõistetakse siiski ühtviisi, et me ei saa ennast kuidagi asetada väljapoole muud maailma ja peame olema valmis tegelema probleemidega, millega me niikuinii kokku puutume, tahame või mitte. Teisisõnu, me peame olema valmis tegelema Euroopa rändekriisiga, mille ka meid puudutavaks tagajärjeks on sõjapõgenikud ja pagulased. Ning teisalt, me peame kindlustama õiguslikku raamistikku, mis tagaks Eesti julgeoleku, rahvuslike huvide kaitse ning avaliku korra. Oluline on samuti, et ei tekiks ebaõiglust teiste elanikerühmade suhtes, eriti sotsiaalvaldkonnas. Pikk menetlus on konsensuse otsimisel alati parem kui kiired otsused.
EELNÕU EDASIARENDAMISEL ON ettepanekuid esitanud mitmed Riigikogu fraktsioonid ja suur osa on neist menetluse käigus ka arvesse võetud. IRLi ettepanekul, koostöös valitsusasutustega sõnastatuna, kuid komisjonis konsensuslikult on viidud eelnõusse mitmed põhimõtted, mis võimaldavad Eestil oma pagulaspoliitikat ajada avalikult ja meie huve silmas pidades. Olulisemad põhimõttelised küsimused on järgmised:
– Rahvusvahelise kaitse andmise otsustamisse peab olema kaasatud Riigikogu. See on kõige kõrgem võimalik tasand, kes saab varjupaigataotlejate Eestisse ümberasustamist ja -paigutamist otsustada. Mehhanism on kavandatud nii, et valitsus peab enne otsuse tegemist kooskõlastama selle Riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoniga. Kui kooskõlastust ei saa, ei ole valitsusel õigust kedagi Eestisse ümber asustada või paigutada. Selline mehhanism tagab ka otsuste avalikkuse. Otsuse tegemisse on sel teel kaasatud ka opositsioonierakonnad ning avalikkus saab ülevaate, kes, kui palju ja kust kohast Eestisse tuleb. Parlamendi tasemel otsustamist ei ole minu teada üheski teises Euroopa Liidu riigis. Enamikus maades tehakse otsus valitsuse, mõne valitsusasutuse või isegi ametniku tasandil.
– Politsei- ja Piirivalveamet kehtestab turvaliste päritoluriikide nimekirja. Nendest riikides pärit isikutele Eestis varjupaika ei anta, kuna nende turvalisus on päritolumaal piisavalt tagatud.
– Kohtumenetluse kiirendamine olukorras, kus isikule ei ole varjupaika antud ja ta kuulub väljasaatmisele. Praegu kipub kohtumenetlus venima ja kohati lausa nii kaua, et illegaali ei õnnestugi välja saata.
– Menetlustoimingud Eestisse ümberpaigutamise ja -asustamise asjus tehakse üldjuhul väljaspool Eestit. See tähendab, et luba Eestisse asumiseks antakse alles seejärel, kui on tehtud taustakontroll, julgeolekukontroll ning menetlejad on jõudnud järeldusele, et isik on tõepoolest kas pagulane või sõjapõgenik ning vajab kaitset.
– Seaduses määratletakse selgelt, et Eestisse asuv välismaalane peab järgima põhiseaduslikku korda, vabadusele, õigusele ja õiglusele tuginevat riiki ning austama Eesti ühiskonna väärtusi, keelt ja kultuuri. Kui isik seda ei tee, on see aluseks elamisloa tühistamisele või pikendamisest keeldumisele.
– Kaitse saajad ei tohi olla sotsiaaltoetuste osas eelisseisundis võrreldes teiste elanikega. Eelnõus on nende sotsiaaltoetused viidud samale tasemele, mis on teistel Eesti elanikel. Täiendavalt finantseerib riik üksnes keeleõpet ja tõlketeenuseid, mis on vaieldamatult Eesti enda huvides.
– Rahvusvahelise kaitse saanud isik peab osalema kohanemisprogrammis. Kui ta seda ei tee, on see aluseks elamisluba mitte pikendada.
– Rahvusvahelise kaitse saanud isik peab Eestis viibimise aja jooksul õppima eesti keelt, kusjuures ühe aasta jooksul peab tema omandatud tase olema A1, kahe aasta jooksul A2 ja viie aasta jooksul B1. Kes eesti keelt ei omanda, peab keeleõppe kulud riigile tagasi maksma.
– Täiendava kaitse saajale antakse elamisluba üheks aastaks ja pagulasele kolmeks aastaks. See võimaldab tõhusalt kontrollida, kas isik on täitnud talle seadusega pandud kohustusi ja kuidas on edenenud tema kohanemine Eestis.
– Lähtutakse põhimõttest, et rahvusvaheline kaitse on ajutine ning tingitud ebaturvalisest olukorrast kaitse taotleja päritolumaal. Kui olukord kodumaal rahuneb, pöördub kaitse saanu koju tagasi.
KUI NEED ETTEPANEKUD SAAVAD seaduseks, peaks see olema piisav, et tagada Eesti huvidele vastav migratsioonipoliitika ning ühtlasi võtab see maha riski, et Eestisse hakkab massiliselt asuma isikuid, kes tegelikult kaitset ei vaja ja kelle eesmärgid on muud. Olgu need siis sotsiaaltoetused, kuritegelikud kavatsused vms. Neile, kes jäävad Eestisse pikemaks ajaks, tagab pakett tõhusa lõimimismehhanismi. Usutavasti väärivad need alused järgimist ka teiste riikide poolt ja Eesti on saanud võimaluse olla Euroopa migratsioonipoliitika kujundamisel esirinnas.