Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Eesti NATO liikmena – kas reaalne julgeolekutagatis?

# , ,

Käesoleva aasta 1. aprilliks on Eesti olnud NATO liige 10 aastat. See on aeg, mille möödudes saab teha kokkuvõtteid, mida on Eesti liikmesusest võitnud, mida oleks rohkem oodanud ja millised võiksid olla perspektiivid nii Eesti jaoks kui ka NATO-le tervikuna.

Kui Eesti ühines NATOga, oli see julgeoleku tagamisele suunatud sõjaline organisatsioon tegutsenud juba 55 aastat, elanud üle külma sõja ja suutnud edukalt kaitsta oma liikmeid NSV Liidu suunalt tuleva agressiooniohu eest. 1949. aasta 4. aprillil kirjutasid Washingtoni lepingule all kaksteist demokraatlikku Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki. Tänaseks on NATO kasvanud 28-liikmeliseks ja laienemine jätkub ilmselt ka tulevikus. NATO jõud seisneb kollektiivses kaitses ja ühises arusaamas, et ühe NATO liikmesriigi ründamine tähendab kõigi liikmesriikide ründamist, mistõttu ka vastulöögi annab agressorile NATO tervikuna.

Samas ei sattunud NATO külma sõja ajal kordagi otsesesse relvastatud konflikti NSV Liiduga. Kui oleks sattunud, siis oleks see viinud suure tõenäosusega tuumasõjani ja võimalik, et maailmalõpuni. Seega on NATO-l olnud tohutult oluline heidutusfunktsioon sõja ärahoidmises. Kui demokraatlikud Euroopa väikeriigid oleksid olnud üksi silmitsi agressiivse Nõukogude impeeriumi sõjamasinaga, oleks nad üksteise järel võinud langeda „idablokki”, nagu juhtus kaitsetute Ida-Euroopa riikidega.

1990. aastatest alates on palju arutatud, kas NATO-l on NSV Liidu ja idabloki lagunemise järel enam funktsiooni. Ja kui, siis kas see on sõjaline funktsioon, nagu külma sõja ajal, või pigem rahuvalve-, politsei- või terrorismivastase võitluse funktsioon. NATO tegevuspõhimõtete ja Washingtoni lepingu ümbervaatamiseni siiski ei jõutud. Pärast Vene–Gruusia sõda on sellised küsimuseasetused pigem kohatud ja NATO roll sõjalise organisatsioonina on sama aktuaalne kui 25 aastat tagasi.

Kuigi NATO ei ole pidanud Venemaad pärast NSV Liidu lagunemist oma vaenlaseks, on Venemaa pidanud NATOt jätkuvalt vaenlaseks nr 1. Seepärast on Venemaa vaadanud valuliselt igale NATO laienemisele. Balti riikide vastuvõtmine NATOsse oli eriti mõru pill. Soome ja Rootsi ei ole tänini tihanud Venemaad ärritada. Gruusia soov astuda NATOsse oli ilmselt kaalukeel, miks Venemaa seda väikeriiki ründas. Ukraina NATO-pürgimused on Venemaale kõige tõsisemaks tagasilöögiks, mida ta püüab iga hinna eest vältida. Võib küsida: milles on Venemaa probleem? Igaühele on selge, et NATO Venemaa julgeolekut ei ohusta. Järelikult saab probleem olla üksnes selles, et NATO segab Venemaa ambitsioone impeeriumi taastamisel.

NATO kollektiivkaitse nurgakivi põhineb Washingtoni lepingu artiklil 5. Samas tuleks seda vaadata koosmõjus artiklitega 4 ja 6, et saada pilt, mida artikkel 5 tegelikult tähendab.

Artikkel 4 sätestab, et: „Lepinguosalised konsulteerivad omavahel alati, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.” See on eeldus kollektiivkaitse rakendamisele, aga ka preventiivsete meetmete kasutamisele, kasutamaks poliitilisi ja diplomaatilisi kanaleid relvastatud konflikti ärahoidmiseks.

Artikkel 5 annab seevastu konkreetse tegevusjuhendi olukorraks, kui ühte NATO liikmesriiki sõjaliselt rünnatakse: „Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek. Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.” Seega on artikli 5 sisu ühemõtteline. NATO liikmesriikidel ei ole lepingust tulenevalt õigust keelduda rünnaku alla sattunud riigi abistamisest, kuna lepingu järgi on selline rünnak samaväärne rünnakuga temale enesele. Kui näiteks Lätit rünnatakse, siis rünnatakse samavõrd Saksamaad, Prantsusmaad, Portugali või Ameerika Ühendriike.

Ent artikkel 5 jätab tõlgendamisruumi küsimuses, mis on rünnak ja relvastatud kallaletung! Selle kohta leiame selgituse artiklist 6: „Artikli 5 järgi mõistetakse relvastatud kallaletungina ühele või mitmele lepinguosalisele:

•     relvastatud kallaletungi lepinguosalise territooriumile Euroopas või Põhja-Ameerikas, Prantsuse Alžeeria departemangule, Türgi territooriumile või saartele, mis on lepinguosalise jurisdiktsiooni all ning paiknevad Põhja-Atlandi piirkonnas Vähi pöörijoonest põhja pool;

•     relvastatud kallaletungi lepinguosalise relvajõududele, laevadele või lennuväljadele, mis paiknevad nende territooriumidel või Euroopa mis tahes piirkonnas, kus käesoleva lepingu jõustumise ajal viibisid lepinguosaliste riikide okupatsiooniväed, või mis paiknevad Vahemeres või Põhja-Atlandi piirkonnas Vähi pöörijoonest põhja pool või loetletud piirkondade kohal.“

Ei maksa tähelepanu pöörata mõnele detailile, mis aja jooksul on muutunud. Näiteks Alžeeriast on juba 1962. aastal saanud iseseisev riik, kes ei kuulu NATOsse, mistõttu ei saa artikkel 5 sellele riigile ka kuidagi laieneda. Küll aga on toimunud maailmas muudatusi nii sõjapidamises, relvastuses kui ka tsiviiltehnoloogias, mille valgusel on asjakohane küsimus, kas artikkel 5 antud sõnastuses ikka on piisav, et relvastatud kallaletungi puhul anda agressorile ühine vastulöök?

2008. aasta Vene–Gruusia sõjas ei soovinud mitmed riigid nimetada Venemaa sissetungi agressiooniks. Gruusia pole NATO liikmesriik ja NATO-l ei olegi Washingtoni lepingu järgi alust teda kaitsta, kuid kui eitatakse agressiooni ja leitakse, et ohver pole ohver, vaid sõja alustaja või vähemasti kaassüüdlane, siis mõne NATO liikmesriigi sattumisel rünnaku alla võib mõni teine riik püüda lepinguliste kohustuste täitmisest kõrvale hoida.

Veelgi komplitseeritum on olukord, mis kujunes Krimmis. Agressioon viidi läbi ja okupatsioonirežiim kehtestati eikellegimaa mundrimeeste poolt. Venemaa väitel ei ole ta Ukrainat rünnanud, vaid võimu on võtnud üle kohalikud inimesed, kes ostsid varustuse ja relvad poest. Sellise tõlgendusega nõustudes pole NATO-l alust artiklit 5 rakendada, sest siseriikliku konflikti lahendamine ei kuulu NATO pädevusse. Kui mõnes NATO liikmesriigis tekib olukord, kus „kohalikud rahulolematud” kukutavad kes teab kust saadud relvadega valitsuse, siis pole NATO-l alust sekkuda, kuigi kõigile võib olla ilmne, et sellise olukorra on tekitanud mõni kolmas riik.

Ukraina puhul tuleb siiski täheldada, et kaks NATO liikmesriiki – Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik – on koos Venemaaga taganud 1994. aasta Budapesti memorandumiga Ukraina territoriaalse terviklikkuse. Kui nüüd Venemaa seda kokkulepet murrab ja annekteerib Krimmi, on kahel teisel lepinguosalisel kohustus Ukraina terviklikkust kaitsta. Kuidas seda teha ja mis vahenditega, memorandumist ei selgu, aga tegevusetus ja suutmatus Ukrainat kaitsta hävitab nende riikide kui lepingute austaja usaldusväärsuse.

Tulles tagasi Washingtoni lepingu juurde, siis artikkel 5 piirdub ainult relvastatud rünnakuga. Tänapäeva maailmas võivad küberrünnakud olla samasugune agressiooni vorm, nagu aastakümnete eest oli selleks sõjaline sissetung. Selles osas on Washingtoni leping jäänud ajale jalgu ja vajaks kiiret ajakohastamist, et tagada NATO liikmesriikidele tõhusat kaitset muutunud maailmas ja asümmeetriliste julgeolekuohtude keskkonnas.

See ei tähenda, et NATO tähtsus julgeolekukeskkonna tagamisel on muutunud vähemoluliseks. NATO on jätkuvalt kõige võimekam julgeolekut tootev ja sõjaline organisatsioon maailmas. NATO on ka ainus jõud, mis suudab kaitsta Balti riike, sh Eestit välismaise agressiooni eest. Seega on Eesti ühinemine NATOga lisanud Eesti julgeolekule tohutu panuse, mida näeme võrdluses näiteks Gruusia ja Ukrainaga, kellel sellised julgeolekutagatised puuduvad. Katse Eestit allutada on Venemaale kordades komplitseeritum kui Gruusia, Moldova või Ukraina põlvilisurumine, kuigi näiteks Ukraina on Eestist sõjaliselt kümneid kordi võimsam. Võime ainult küsida, kuidas oleks Venemaa toiminud pronksiöö ajal, kui Eesti ei oleks kuulunud NATOsse? Küberrünnakutega Eestit rünnati, kuid „kaasmaalastele” relvajõududega appi ei tuldud. Siiski ei tohi siin loorberitele puhkama jääda ja loota, et küllap kaitseb NATO meid igasuguste ebameeldivuste vastu. Venemaa testib NATO valmisolekut oma liikmeid kaitsta pidevalt. Kui ta tõlgendab mõnda signaali nii, nagu ei osutaks NATO reaalset abi, siis võib see tuua kaasa katastroofilised tagajärjed. Väidetavalt ründas ka Hitler 1. septembril 1939 Poolat, kuna oli veendunud, et Suurbritannia ja Prantsusmaa ei täida oma lepingulisi kohustusi Poola suhtes ja ei sega end sõtta. Kuid Hitler eksis. Aga ajalugu on näidanud ka, et kui NSV Liit ründas Poolat 17 päeva hiljem, siis Suurbritannia ja Prantsusmaa NSV Liidule sõda ei kuulutanud.

Siiski on murettekitav enamiku NATO liikmesriikide ükskõiksus oma julgeoleku pärast. Selgelt kajastub see panuses NATO eelarvesse. Ainult neli liikmesriiki panustavad kokkulepitud 2% sisemajanduse koguproduktist (Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Kreeka ja Eesti) ning kolm on sellele lähedal (Poola, Prantsusmaa, Türgi). Samal ajal on Venemaa kasvatanud oma sõjalisi kulutusi viimase 15 aasta jooksul kolm korda. NATO ressurss põhineb valdavalt ameeriklaste panusel, kes katavad sellest 75%. Mõistetavalt ei ole ameeriklased sellise olukorraga rahul, aga kui Euroopa riigid ei ole valmis oma panust tõstma ja vajadus ei ole enam tegelikult 2%, vaid rohkem, siis tekib olukord, kus NATO ei ole võimeline oma liikmesriikide julgeolekut tagama.

See, et Eesti NATO kokkuleppeid täidab, on moraalselt erakordselt oluline. Keegi ei ootagi, et väike Eesti suudaks oma jõududega NATO võimekust kvalitatiivselt tõsta, kuid solidaarsus on eeskujuks ja see annab Eestile tunduvalt suurema mõjujõu ja kaasarääkimisvõimalused, kui Eesti-suurusel riigil see tavaliselt on. Tähtis on ka Eesti panustamine NATO rahvusvahelistesse operatsioonidesse ja liitlassuhete täitmine teiste NATO liitlastega. Välismissioone ei saa vaadelda ainult kui relvastatud jõudu, vaid ka poliitilist mõjutegurit ja autoriteeti maailmas kaasa rääkida. Eesti on teinud NATO liikmesriigina kõik endast oleneva, et seda organisatsiooni edendada. Ja on teinud õigesti, kuna Eestil ei ole paremat valikut oma julgeoleku tagamisel. Eesti peab seisma selle eest, et Washingtoni leping võimalikult kiiresti ajakohastataks ja NATO tugevus kasvaks.

TAUSTAKS

Eesti NATOga liitumise kronoloogia 

1991 – NATO Rooma tippkohtumisel loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (North Atlantic Cooperation Council, NACC). NACCist sai struktuur, mille kaudu alustati koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega uuenenud poliitilises situatsioonis. Eesti oli NACCi asutajaliikmete hulgas.

1994 – Brüsseli tippkohtumisel käivitati NATO programm „Partnerlus rahu nimel” (Partnership for Peace, PfP). Eestile esitati kutse programmiga liitumiseks ning 3. veebruaril 1994 ühines Eesti rahupartnerlusprogrammiga.

1995 – NATO käivitas PfP egiidi all planeerimis- ja ülevaatusprotsessi (Planning and Review Process, PARP), millega liitus ka Eesti.

1996 – Eesti alustas NATOga läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks. Tegevuskava nimeks sai intensiivne dialoog liitumisküsimustes (Intensified Dialogue on the Questions of Membership).

1997 – Portugalis NATO ja partnerite välisministrite kohtumisel pandi alus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogule (Euro-Atlantic Partnership Counsil, EAPC), mis asendas NACCi.

1999 – Washingtoni tippkohtumisel tunnustas NATO Eestit kui võimalikku liikmekandidaati.

2002 november – Praha tippkohtumisel esitati Eestile, Bulgaariale, Leedule, Lätile, Rumeeniale, Slovakkiale ja Sloveeniale kutse liitumisläbirääkimistele NATOga ühinemiseks.

2003 jaanuar – märts toimuvad Eesti liitumisläbirääkimised NATOga.

2003 märts – NATO liikmesriigid allkirjastasid 26. märtsil Brüsselis Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokollid.

2004 märts – 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu (Washingtoni lepingu) koos kõigi lisadega.

2004 aprill – 2. aprillil 2004 toimus Brüsselis seitsme uue liikmesriigi NATOga liitumise pidulik tseremoonia.

2004 juuni – Eesti osales esmakordselt Istanbulis NATO tippkohtumisel alliansi täieõigusliku liikmena ühes kõigi kohustuste, õiguste ja võimalustega.

2008 mai – Tallinnas avatakse NATO küberkaitse kompetentsikeskus, äärmiselt oluline Eesti-poolne rahvusvahelise julgeolekupoliitika algatus. Keskuse eesmärk on kujuneda NATO ja liikmesriikide jaoks peamiseks küberjulgeolekualaste konsultatsioonide, uurimistöö ja arendustegevusega institutsiooniks.

2010 aprill – mitteametlik NATO välisministrite kohtumine Tallinnas. Tegu oli suurima Eestis seni korraldatud kõrgetasemelise välispoliitilise sündmusega. Osalejate hulgas olid USA riigisekretär Hillary Clinton, pea kõigi NATO liikmesriikide välisministrid ning rahvusvaheliste organisatsioonide kõrgetasemelised esindajad.

Vt lisa: Maailmavaade