Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Diktatuuri anatoomia

Diktatuuri on traditsiooniliselt vaadeldud kui valitsemisviisi, kus riigivõimu teostab piiramatute volitustega juht, kelle volitused ei tulene mitte õigusest, vaid jõul põhinevast autoriteedist. Selline käsitlus jääb tänapäeval diktatuuride iseloomustamiseks liiga üldiseks ja ilmselt ka ebatäpseks. Diktatuurid XXI sajandi algul ei ole samad mis möödunud sajandi 20.- 30. aastatel. Ähmastunud on piirjooned diktatuuride ja demokraatiate vahel. Samas on kindlasti olemas printsiibid, mille alusel saab diktatuure ühemõtteliselt piiritleda. Seega, diktatuuri anatoomiast saab rääkida küll, kui pisut ruumi pühendada diktatuuride vormidele ja nende kohanemisele ühiskonnas toimuvate muutustega.

Mõisted ‘diktaator’ ja ‘diktatuur’ on pärit Vana-Roomast, kus nimetatud isik omas riigi kriisist väljatoomise huvides senati poolt antud piiramatuid, kuid ajutisi volitusi. Seega ei olnud ‘diktatuur’ Roomas mitte valitsemisviis, vaid pigem erakorraline seisukord. Küsimus, mis on diktatuur, Vana-Roomas ei olnud oluline. Täna on see küsimus aga ilmselgelt aktuaalne.

Mis on diktatuur?

Püüdes avada esimeses lauses tõdetut, peab märkima, et arusaamine sellest, mis on diktatuur, on aja jooksul muutunud ja riigiti erinev. Veel maailmasõdade-vahelisel perioodil rõhutati diktatuuri puhul seda, kui ajutist abinõu normaalse korra taastamiseks. Selline lähenemine tugines paljuski vana-roomalikule praktikale, kuigi tolleks ajaks oli diktatuuri mõiste omandanud märksa laiema tähenduse, hõlmates nii Ladina-Ameerika sõjaväehuntasid kui Euroopa totalitaarseid režiime, kelle ajutisus ei torganud millegagi silma ja vähemasti viimased ise pidasid olukorda enda võimu all vägagi normaalseks. Diktatuuride piiritlemisel on kasutatud mitmeid kriteeriume, millest ajutisus on kõige kitsam käsitlusviis. Kõige avaram oleks vaadelda diktatuuridena kõiki ühiskondi, mis ei ole demokraatiad. See viiks aga ajalises plaanis absurdini, kuna teadaolevas ajaloos on demokraatia eksisteerinud üldse kahel korral, piiratud hulgas maades ja kokku võrdlemisi lühiajaliselt: antiikses Ateenas mõnikümmend aastat ja kaasaegne demokraatia ca paar sajandit. Seega on õige paigutada diktatuur ikkagi ajastusse, millal tal on olemas alternatiiv demokraatia ja ehk ka traditsioonilise ühiskonna (näiteks isevalitsusliku monarhia) näol. Viimast diktatuuriga samastada ei ole vist päris õige, kuigi kahtlemata Tsaari-Venemaa ja Osmani impeerium olid kõike muud kui demokraatlikud. Seega, diktatuur ei ole tingimata kõik see, mis ei ole demokraatia, vaid pigemini modernse riigivormi alternatiivne valitsemisviis demokraatiale. Olgu see siis monarhia või vabariik, presidentaalne või kollegiaalne.

Nii, nagu ei ole olemas universaalset demokraatiamudelit, et ole ka kahte täpselt samasugust diktatuuri. Diktatuuridel on erinevates ühiskondades vägagi erinevad avaldusvormid, mis sõltuvad vastava maa spetsiifikast – ajaloolisest traditsioonist, sotsiaalmajanduslikust seisundist, etnilisest koosseisust, klassistruktuurist, geopoliitilisest asendist jpm. Siiski on demokraatia rahvusvahelisem kui diktatuur, kasvõi seetõttu, et demokraatiat iseloomustavad kindlad põhimõtted, reeglid, mis on ülimuslikud valitsuse tahte suhtes, seadusest tulenev kord ja mehhanismid, mille kaudu rahvas saab mõjutada valitsuse tegevust. Tavapäraselt peetakse demokraatia olemasolu miinimumtingimusteks kodanike võrdsust seaduse ees, seadusandliku kogu vabu valimisi etteantud tähtajaks, seadusandliku kogu ainuõigust seaduste vastuvõtmisel ning seaduste kohustuslikkust ühtviisi kõigile, ka riigipeale ja valitsusele. Sõna, trüki ja ühinemisvabadus ning kindlus, et kedagi ei tohi tema meelsuse pärast karistada, kuuluvad demokraatia funktsioneerimise hädavajalike tingimuste hulka. Viimastel kümnenditel on lisandunud eespoolnimetatutele ka inimõiguste kaitse valdkond. Seega on demokraatia teatavas mõttes etalon, millest lähtudes on hea võrrelda ja hinnata mittedemokraatlikke valitsemisviise.

Diktatuurid on seega riigid, kus mõned või kõik demokraatia jaoks vajalikud tingimused puuduvad. Kuid mitte ainult. Demokraatlikud vabadused puuduvad tihtipeale ka anarhia tingimustes, kus diktatuuri ei ole (reaalset riigivõimu ja toimivat õiguskorda üldse ei ole), kuid kõikvõimalike jõukude omavolitsemise tõttu puudub ka inimeste õiguste kaitse ja turvalisus. Diktatuuri tingimuseks on ikkagi võimu olemasolu; diktatuur ongi olemuslikult võim, millel puuduvad demokraatia jaoks hädavalikud piirangud. Ehk siis, kui ajaloost otsida diktatuurile eelkäijaid, siis ei ole selleks niivõrd Vana-Rooma diktatuur, vaid pigemini türannia ja despootia.

Tänapäeval on diktatuuril ilmselgelt negatiivne tähendus ja seda eeskätt asjaoludel, et ilmsiks on tulnud erinevates diktatuurides sooritatud massilised inimsusevastased kuriteod, mis demokraatias oleksid võimatud. Holokaust, stalinlik terror, Punaste Khmeeride genotsiid, Ladina-Ameerika inimeste kadumine diktatuuride ajal, inimeste söömine mitmes Aafrika despootias, Saddam Hussein ja tema tegevus – see rida osutub pikaks. Seepärast püüavad kaasaegsed diktatuurid maskeerida end kõikvõimalike demokraatlike kulissidega. Kuid enne Teist maailmasõda suhtuti diktatuuri pigem neutraalselt kui kohati õigustatud alternatiivi demokraatiale. Diktatuuris nähti pragmaatilist võimukasutust ühiskonna vastuolude leevendamiseks. Kui Esimese maailmasõja-järgne demokraatiabuum sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises kriisis pettumusega asendus, mõjusid “kõva käe” lahendused enamikes Euroopa riikides atraktiivsetena. Itaalia fašismi eeskujul taganes demokraatia kõigis Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides (va Tšehhoslovakkia ja Soome) erineva sügavusega diktatuuri ees. Teisalt põhjendati autokraatiat vajadusega kaitsta riiki totalitaarse diktatuuri (Nõukogude tüüpi kommunismi ja Saksa natsionaalsotsialismi) eest. Tuleb tunnistada, et autoritaarsed valitsused õigustasid oma tegevust siiski ajutiste erakorraliste vajadustega ega rõhutanud end kui püsivat mittedemokraatlikku alternatiivi. Ometi ei päästnud diktatuur ühtegi riiki Nõukogude või Saksa agressioonist, pigem said diktaatoritest okupantide hirmunud käsutäitjad, kes aitasid oma maa iseseisvust likvideerida.

Diktatuuride tekkimine

Modernne riik tekkis koos ootustega inimeste võrdõiguslikkusele (versus seisuslikkus), vabadusele (versus omavoli) ja otsustusõigusele (versus allumine). Paraku nii, nagu ei saa tuua paradiisi maa peale, ei saa ka ideaalid tegelikkuseks. Ühiskonnad, kes suutsid reformida seisusliku ühiskonna kodanikuühiskonnaks ja vältida vägivaldseid pöördeid, suutsid korralda ümber ka riigi valitsemise. Demokraatia kujunes järkjärgulise legitiimse protsessina. Musternäiteks on siin Suurbritannia. Kus aga seisuslik ühiskond purustati revolutsiooniliste rahvahulkade jalge all, tekkis võimuvaakum ja legitiimsuse defitsiit. Kuna keegi ei omandanud seaduslikult võimu, siis sai võimu see, kellel oli jõud. Kui jõudude vahekord muutus, vahetus ka võim, enamasti vägivaldse võimuhaaramise (riigipöörde) läbi. Sellise arengu näitena on toodud Prantsusmaad, kuid veelgi enam sobib see Ladina-Ameerikale. Ega demokraatlikud ideaalid ei kadunud ka revolutsioonilistes ühiskondades ning aeg ajalt tekkisid seal ka demokraatlikud valitsused. Ent reeglina ei olnud nende kandepinnaks oma õigusi tunnetav rahvas, vaid jõudude tasakaal oligarhia eri rühmade vahel. Seepärast jäid demokraatlikud etapid enamasti lühiajaliseks. Prantsusmaal õnnestus diktatuuri nõiaringist välja rabeleda Kolmanda vabariigi kehtestamisega 1871, Saksamaal pärast Teist maailmasõda, Kesk-Euroopal 1990-te algul ja Ladina-Ameerika tulevik on tänini ebaselge.

Diktatuuri kehtestamisel ei ole kahtlemata ainult subjektiivsed põhjused, et keegi võimuhull või siis mõjukas klann lihtsalt tahab võimu ja võtabki selle. Diktatuur ei ole siiski avalikust arvamusest nii sõltumatu, et seda poleks vaja põhjendada, “maha müüa”. Diktatuuri teevad võimalikuks ikkagi ühiskonna hädad, millele ei leita pragmaatilisemat lahendust, kui võimu kontsentreerimine ja tülitekitajate ohjamine. Diktatuuri jaoks soodsaks pinnaseks on sotsiaalselt ja etniliselt lõhestatud ühiskond, kus nende rühmade osakaal, kes on huvitatud stabiilsusest ja kellel on mida kaotada, on nõrk (keskklass), ülirikas ja väiksearvuline oligarhia tugev ning vaesuses virelevad alamkihid arvukad. Oligarhial on suured võimalused alamkihtidega manipuleerida (äraostmine, populism, näiline huvide kaitse), keskklass ei suuda aga oma huve kaitsta. Kui sellele lisanduvad majandusraskused, relvakonfliktid, kuritegevuse kasv ja turvalisuse nõrgenemine, sealhulgas ametiisikute korrumpeerumine, selle valgusel ilmneb demokraatliku valitsuse suutmatus korda tagada, on potentsiaalsele diktaatorile näidatud rohelist tuld. Niisugune olukord on iseloomustanud Ladina-Ameerikat kogu tema iseseisva ajaloo vältel, Kesk- ja Lõuna-Euroopat pärast Esimest maailmasõda ja Araabia ning Aafrika maid täna. Mõistetavalt et tähenda, et kui tingimused diktatuuri kehtestamiseks on olemas, siis diktatuur tingimata ka kehtestatakse. 1930-te aastate alguses olid Eesti ja Soome sarnases sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises olukorras: mõlemat vaevas majanduskriisist tingitud depressioon, poliitiline elu oli ebastabiilne ja mõlemas riigis tegutses mõjukas autoritaarset riiki propageeriv liikumine – Eestis vabadussõdalased, Soomes Lapua. Kuid kui Eesti valitsus eesotsas riigivanem Pätsiga ei näinud muud lahendust kui riigipööre ja demokraatiast loobumine, siis Soome ületas kriisi, säilitades demokraatia.

Diktatuuri kehtestamisel on kahtlemata levinuimaks võtteks ebaseaduslik võimuhaaramine (relvastatud riigipööre). Ent kuna see ei ole legitiimne, tõstatub paljudel juhtude küsimus, kas usurpeeritud võimu tunnustatakse? Siseriiklikult on asi lihtne: kui on jõud, siis sellele allutakse. Kui ei alluta, võetakse kasutusele repressioonid ja vastuhakkajad kõrvaldatakse. Rahvusvaheliselt on aga riigipööre seotud komplikatsioonidega ja see sõltub riigi enda positsioonist ning teiste riikide tahtest. Bolševistlikku valitsust tunnustasid Lääne-Euroopa riigid alles 1924, USA 1932. Kuid ikkagi tunnustasid! Hiina RV valitsuse tunnustamine leidis aset alles 1970-tel. Ladina-Ameerika riigipöördeid on enamasti peetud nende riikide siseasjadeks. Kuid pole haruldased juhud, kui suheldakse eksiili läinud võimuesindajatega ja riigipöörajaid ei tunnustata (näiteks prints Sihanouk ja Pol Poth Kamputcheas).

Paraku on diktatuuri kehtestamisel ka teisi, mõnikord lausa legitiimseid teid. Mussolinist sai diktaator seeläbi, et kuningas, nimetades ta valitsusjuhiks, legitimiseeris Mussolini jõuga haaratud võimu ja dikteeritud tahtmise. Natsionaalsotsialistid tulid Saksamaal aga võimule vabadel valimistel ning kasutades ära Weimari vabariigi põhiseaduses antud võimalust viia läbi erakorralisi valimisi nii sageli kui soovi oli, kõrvaldati nende abil opositsioon ja kehtestati diktatuur, säilitades vormiliselt Weimari põhiseaduse kehtivuse.

Ka mitmed Aafrika ja SRÜ riikide diktaatorid on tulnud võimule seaduslikult, vabade valimiste tulemusena. Võimu säilitamiseks on aga kasutatud nii legitiimseid kui ebaseaduslikke vahendeid. Lukašenko ja mitmed Kesk-Aasia diktaatorid pikendasid oma presidendivolitusi rahvahääletuse teel. Samas ei võimaldanud põhiseadus sellist protseduuri. Põhiseadust rikuti, kuid toetuti “rahva tahtele”. Iseasi, kuivõrd ausad olid rahvahääletuse tulemused. Aserbaidžaani president Geidar Alijev “pärandas” ameti lihtsalt oma pojale nagu monarh. Vormiliselt toimus kõik seaduse järgi: Ilham Alijev valiti ülekaalukate toetushäältega riigi presidendiks.

Seega, diktatuuri olemus ei sõltu meetodist, millega ta kehtestatakse, vaid ikkagi sellest, mil moel valitsetakse.

Diktatuuri liigid

Nagu öeldud, on diktatuurid tavaliselt rahvuslikud ja kajastavad tugevasti vastava ühiskonna eripärasid. See pole juhuslik. Kui demokraatia rõhub suures osas üldinimlikele väärtustele, siis diktatuurid tuginevad rahvuslikele väärtustele ja õigustavad oma eksistentsi sageli rahvuslike huvide kaitsega. Väheseid erandeid, kus rahvuslik retoorika puudus, oli isegi oli põlu all, oli kommunistlik NSV Liit. Kuna eesmärgiks oli seatud ei vähem või rohkem kui maailmavalitsemine, siis “proletaarne internatsionalism” sobis loosungina rohkem kui vene šovinism. Samas jäi rahvuslikkus tagaplaanile üksnes ajutiselt. Kui ilmnes, et revolutsiooni eksport ei õnnestu, tuli käibesse “nõukogude patriotism” kui rahvusliku imperialismi loosung.

Et rahvuslikud huvid rõhutavad eripära ja tihtipeale on riikide eriarvamuste allikaks, on ka diktatuuride mitmekesisus äärmisel lai. Siiski saab diktatuure nende olemuse ja iseloomu alusel rühmitada.

Diktatuuride puhul joonistuvad välja kaks võrdlemisi erinevat diktatuurivormi, mida on hakatud nimetama autoritarismiks ja totalitarismiks. Samas on olema ka mitmeid üleminekuvorme, kus autoritaarse ja totalitaarse diktatuuri elemendid põimuvad.

Autoritaarne diktatuur on valitsemisvorm, mida iseloomustab võimu koondumine liidri või kitsa oligarhia kätte, kuid muid eluvaldkondi puudutab diktatuur vähe. Autoritaarset riiki õigustatakse tavaliselt vajadusega erakorraliste abinõude järele ühiskonna kriisist väljatoomiseks ning demokraatia taastamiseks. Autoritarism ei sea eesmärgiks uue ühiskonna ehitamist ja uue inimese kasvatamist, vaid rõhub just traditsiooniliste väärtuste ja rahvusliku ühtsuse säilitamisele (nn konservatiivne diktatuur). Autoritaarne riik propageerib pragmatismi ja erilist ideoloogiat tal ei ole. Tuginetakse ajaloos väljakujunenud ühiskonnakorraldusele. Kodanikeõigusi piiratakse sedavõrd, kuivõrd on see vajalik diktatuuri püsimiseks. Seepärast on autoritaarsete riikide spekter karmist terroristlikust režiimist, kus igasugune teisitimõtlemine on armutult maha surutud kuni pehme liberaalsuseni, kus võimud sallivad sõnavabadust ja austavad inimõigusi, kuid mitte demokraatlikul teel võimuvahetust, ülimalt mitmekesine. Autoritaarseks juhiks võib olla riigipea, valitsusjuht aga ka mitteametlik autoriteet. Sõjaväel on enamasti autoritaarses riigis väga tugev positsiooni, sõjaväeline diktatuur on autoritaarse riigi üks vormidest. Enamus Ladina-Ameerika, Araabia, Aasia, Aafrika ja sõjaeelse Euroopa diktatuuridest (sh Eesti) olidki autoritaarsed.

Totalitaarne diktatuur on ideoloogiakeskne ja põhjendab end mingisuguse missiooniga (NSV Liidus kommunismiehitamine, Natsi-Saksas aaria rassi valitsemine, Itaalias Rooma impeeriumi taastamine). Seda tüüpi diktatuuris ei räägita demokraatia taastamisest, vaid diktatuuris nähakse ainuõiget vahendit eesmärgi saavutamiseks. Kogu ühiskonnaelu on allutatud tsentraliseeritud riigiaparaadile, mille tipus on juht ja valitsev ainupartei. Viimasele kuulub ideoloogia tõlgendamise monopol. Mingeid inim- ja kodanikeõigusi, enamasti ka isikuvabadust totalitaarne riik ei salli. Sõjavägi on allutatud samuti parteile ja riigi püsimise keskne institutsioon on julgeolekupolitsei. Totalitaarne riik enamasti eitab lähiminevikku, ehitab uut ühiskonda ja korraldab riigivalitsemise juurteni ümber. Tänu messianismile on totalitaarsed riigid eranditult agressiivsed. Teine maailmasõda päästeti valla just totalitaarsete diktatuuride ambitsioonide rahuldamiseks. Totalitaarsete riikide seas võib eristada kolme sügavusega diktatuuri: Kõige pehmem oli Itaalias Mussolini poolt kehtestatud fašism, mis säilitas paljud autoritaarsetele riikidele omased traditsioonilised võimustruktuurid ja sekkus ühiskonnaellu eeskätt seltsitüübil põhinevate inimesteühenduste surumisega korporatiivsetesse hierarhilistesse ja fašistlikule parteile allutatud koondistesse.

Saksa natsionaalsotsialism allutas riigivõimule ka majanduse ning rakendas sõjatööstuse teenistusse. Erinevalt Itaaliast võttis Saksamaa kasutusele ulatusliku terrori nii poliitiliste vastaste kui mitte-aarialaste hävitamiseks (holokaust, puuetega inimeste likvideerimine). Kommunistlik NSV Liit jõudis kogu ühiskonna allutamiseni totalitaarsele riigiaparaadile ning terror ja koonduslaagrid omandasid koha ka riigi majanduselu korraldamisel. Kommunistlik totalitarism jõudis äärmuseni Põhja-Koreas, kus kasarmuelu on kujundatud ainsaks võimalikuks inimese eluvormiks ja Kamputcheas, kus Pol Pothi juhitud Punased Khmeerid mõrvasid ideoloogilisel ettekäändel ca poole elanikkonnast, sh peaaegu kõik haritlased. Tänases maailmas on jäänud püsima üksnes kommunistlikud totalitaarsed riigid – Põhja-Korea, Kuuba, Hiina RV ja veel mõni üleminekuühiskond (Vietnam, Myanmar jt).

Kommunistliku süsteemi krahh pärast NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemist tõi kaasa ka uut tüüpi diktatuuride tekkimise. Kui 90-te alguse liberaalse demokraatia võidukäigu usus eeldati, et NSV Liidu ja Jugoslaavia varemetel tekivad demokraatlikud riigid, siis kümnend hiljem tuli tõdeda, et see ootus ei osutunud tegelikkuseks. Demokraatia juurdus esialgu üksnes Sloveenias ja peale kindralist president Tudjmani surma ka Horvaatias. Makedoonias ning Bosnias ja Hertsegovinas, kes elasid üle kodusõjad, on küll demokraatlikud valitsused, kuid võrdlemisi ebastabiilne siseolukord. Jäänuk-Jugoslaavia (Serbia ja Montenegro) demokraatia juurutati pommilennukite abil Kosovo kriisi ajal.

SRÜ riikides säilitas või taastas kiiresti positsioonid nõukogudeaegne nomenklatuur. Tänases SRÜ ruumis võime enam-vähem vabadest valimistest rääkida üksnes Gruusias, Moldovas ja Ukraina ja nendeski maades on need saanud võimalikuks dramaatilise vastasseisu järel. Valgevenes ja Kesk-Aasias ning Aserbaidžaanis on loodud diktatuurid, mida võiks nimetada post-totalitaarseteks. Seda iseloomustab endise nomenklatuuri täielik võim. Säilinud on isikukultus, kommunistlik ideoloogia on asendatud seguga rahvuslusest, nõukogude pärandist ja religioonist. Korruptsioon on laialt aktsepteeritud asjaajamise viis. Riigiti on diktatuuride sügavus erinev: kui Aserbaidžaanis püütakse näida demokraatlikuna, opositsioon on küll nõrk, aga olemas ja osaliselt võimaldatakse ka sõnavabadust, siis Türkmenistanis on taastatud totalitaarne valitsemisviis kogu täiuses. Venemaa suundub aga hetkel autoritaarsesse diktatuuri.

Mis ootab diktatuure?

Viimane sajand on näidanud, et diktatuurid ei pruugi sugugi olla lühiajalised ja ajutised valitsemisviisid. Olukorras, kus ühiskonnas ei ole tingimusi demokraatia toimimiseks, osutub diktatuur paratamatuks. Seda on näidanud areng mitmetes islamimaades, kus diktatuur on taganud võrdlemisi ilmaliku ja lääne suhtes tolerantse poliitika, kuid demokraatlikel valimistel toetatakse religioosseid sõjakaid äärmuslasi, kes demokraatiast peale võimulesaamist õige pea loobuvad.

Piiri hägustumises demokraatia ja diktatuuri vahel on oma süü vanadel demokraatiatel, kes 90-te alguse usus demokraatia pöördumatusse võidukäiku soovisid näha demokraatiat ka seal, kus seda ei olnud ega tekkinud. Mõiste „new democracies” on hõlmanud paradoksaalselt just posttotalitaarseid diktatuure. Arusaamine demokraatiast teiseneb ka lääneriikides endas. Terrorioht on toonud kaasa täidesaatva võimu volituste laiendamise piirini, milles tavaarusaamine demokraatiast põrkub vastu. „Poliitiline korrektsus” toob kaasa piirangud, mis Voltaire’liku arusaama kohaselt ei sobi kokku sõnavabadusega. Kodanikeühenduste katusorganisatsioonide lülitumine otsuste tegemisse ja kõikvõimalike esinduskvootide sissetoomine võrdse esindatuse tagamiseks suurendab korporatiivset valitsemist kodanike võrdõiguslikkusel põhineva otsustusmehhanismi arvel. Küsimus, kas demokraatia ikkagi on lääneriikides tagatud, ei olegi ehk nii rumal. Tõsi, täna veel selle küsimuse eest ei karistata.

Kuid maailm on pidevas muutumises ja demokraatial on diktatuuri ees selles suhtes oluline eelis. Demokraatia on paindlikum ja suudab muutustega kaasa minna suuremaid vapustusi vältides. Diktatuurid on jäigad ja kui nad jäävad ajale jalgu, varisevad nad tavaliselt suure pauguga. Kurb tõde on aga selles, et diktatuuri varemetele on palju tõenäolisemalt tõusmas uus diktatuur kui demokraatia.

Diplomaatiale, 14. märts 2006. a

Algusesse