Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Araabia mõistatused

Araabia maailmas aastakümneid kestnud diktatuuride aeg hakkab läbi saama.

Kui prohvet Muhamed oli läinud Mekast Mediinasse ja islam juurdunud Al-Hijāzis (eesti keeles võib kohata ka kirjapilti Hedžas), levisid araabia keel, kultuur ja islami usk vähem kui sajandi jooksul ulatuslikel aladel Araabia poolsaarel, Lähis-Idas, Põhja- ja Ida-Aafrikas ning mõnevõrra hiljem ka idapoolsemates Aasia maades – Iraanis, Afganistanis, Indias, Indoneesias. Selles raamistikus kujunes välja ka araabia maailm, mille piirid osaliselt islamimaailmaga kattusid, kuid veelgi suuremas osas mitte. Araabia maailm hõlmas ka ulatuslikke kristlaste ja juutide poolt hõlvatud alasid, kus rahvastik järk-järgult siirdus araabia keelele, kuid kristlikud ja juudi kogukonnad jäid alles. Tänane araabia maailm ongi eeskätt araabia keelel põhinev keskkond  ja araablase identiteet ei samastu kindlasti muhamedlase omaga, vaid võib olla kohati väga natsionalistlik ja ilmalik. Näiteks nii 19. sajandi teise poole kui ka 1930. aastate panaraabia liikumises oli juhtiv koht hoopiski Süüria ja Liibanoni kristlastel. Igatahes tuleb panaraabia liikumist, araabia natsionalismi ja nende rolli araabia ühtsuse ja solidaarsuse edendamisel kindlasti tähele panna, võib-olla isegi rohkem kui islamit, kuna 20. sajandi araabia riiklusega on panaraabia ideed märgatavalt rohkem seotud. Panaraabia põhimõtted võivad etendada ka käesoleval talvel doominoefektina ühest riigist teise levival rahutuste lainel tunduvalt suuremat rolli, kui seda on seni osatud tähele panna. Aga oluline on igatahes ära märkida, et panaraabia idee on läänemeelsuse ja islamismi kõrval kõige olulisem araabia rahvaid ühendav identiteediavaldus.

Araabia maade ajalooline kõrghetk oli kindlasti kalifaadi aeg. Hiljem, kui Osmani impeerium allutas enamuse Araabia aladest ja sultan võttis endale ka kaliifi tiitli, kaotasid araablased iseseisvuse. Uus tõus algas 19. sajandil Egiptuse tähtsuse kasvuga ja araabia rahvusliku liikumisega. Esimese maailmasõja käigus kaotas Türgi peaaegu kõik oma valdused araabiakeelsel alal, ka kalifaat kuulutati 1924. aastal laiali saadetuks. Selline sündmuste käik andis araablastele teise võimaluse pöörduda maailmapoliitikasse.

Kaasaegsete araabia riikide kujunemine

Esimeses maailmasõjas kasutasid inglased ja prantslased edukalt ära araablaste rahulolematust Osmani impeeriumi ülemvõimuga. Samas kuulusid mitmed araabia maad selleks ajaks Euroopa riikide valdusesse: Magribis (Alžeeria, Maroko, Mauritaania, Tuneesia) võimutsesid prantslased, Egiptuses ja Sudaanis inglased, Liibüas alates 1911. aastast itaallased ja Lääne-Saharas ning Maroko põhjaosas hispaanlased. Mõistetavalt ootasid araablased vabanemist võõra võimu alt. Euroopa suurriikide plaanidesse iseseisvad araabia riigid aga esialgu ei kuulunud. Lähis-Idast oli leitud naftat, Suessi kanalist oli kujunenud tähtis ühendustee India ookeani ja Vahemere vahel. Sellised strateegilised punktid olid sõja võitnud Euroopa riikidele tähtsad. Lähis-Ida endised Osmani valdused jagati Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel mandaatterritooriumideks. Britid said Palestiina, Jordaania, Mesopotaamia (Iraagi), prantslased Süüria ja Liibanoni. Ent samal ajal käivitus ka araabia maade iseseisvumise protsess: 1918 iseseisvus Jeemen ja tunnustust leidis Saudi Araabia eelkäija Najd (Nedžd), 1922 Egiptus, 1932 Iraak. Teiste araabia maade iseseisvumine jäi juba Teise maailmasõja või selle järgsesse aega: Liibanon 1943, Jordaania ja Süüria 1946, Iisrael ja Palestiina 1948 (Palestiina riiki tegelikult ei tekkinud), Liibüa 1951, Sudaan, Maroko ja Tuneesia 1956, Mauritaania 1960, Alžeeria 1962. Araabia poolsaare naftamonarhiad said iseseisvaks 1960.–1970. aastatel ning Lääne-Sahara on jätkuvalt Maroko poolt annekteeritud.

Enne Teist maailmasõda iseseisvusid kõik araabia riigid monarhiatena. Riike juhtisid hõimuladvikust pärit dünastiad (hašimiidid, saudid jt), kes suurel määral püsisid inglaste toel ja kelle mandaati tihtipeale rahva poolt ei aktsepteeritud. Monarhiana iseseisvusid ka Maroko ja Liibüa ning kõik Araabia poolsaare naftariigid. Liibanon ja Süüria, nagu ka Sudaan, Tuneesia, Maroko, Mauritaania ja Alžeeria tekkisid kohe vabariikidena. Tee iseseisvumisele oli araabia riikides erinev. Najdi ja Jeemeni siseasjadesse praktiliselt keegi ei sekkunud. Egiptusele tõid inglased 1922. aastal iseseisvuse lausa kandikul. Natsionalistid aga ei olnud selle „iseseisvusega” sugugi rahul, kuna läbi kuningavõimu jäi Egiptus peaaegu täielikult brittide kontrolli alla. Sarnane oli ka Iraagi iseseisvumine. Rahumeelselt toimus samuti Transjordaania iseseisvumine brittide ja Liibanoni ning Süüria vabanemine Prantsuse mandaadi alt.

Teisiti läks Palestiinas. ÜRO otsuse alusel jagati endine Suurbritannia mandaatterritoorium kaheks: Iisraeli ja Palestiina riigiks. Palestiinlastele see jagamine meele järgi ei olnud ja teised araabia riigid sellist jagamist ei tunnustanud. Nende seisukoht oli, et Palestiina peab jääma terviklikuks araabia riigiks ning Iisraeli riiki tekkida ei tohi. 1948. aasta sõjas oli Iisrael edukas ja vallutas osa Palestiinale ette nähtud territooriumist. Jordani jõe läänekallas ühendati Transjordaaniaga (ja riigi nimeks sai Jordaania), Gaza maakitsus Egiptusega. Alguse sai ka Palestiina põgenike probleem, mis aga 1967. aasta sõja järel omandas ulatuslikud mõõtmed.

Küll hoidis Prantsusmaa märgatavalt järjekindlamalt kinni nii oma Põhja-Aafrika araabia valdustest kui Levandist. Maroko, Mauritaania ja Tuneesia iseseisvusid siiski suurema verevalamiseta, kuid Alžeerias püüdsid prantslased oma võimu iga hinna eest säilitada. Alžeeria oli Prantsusmaale olnud eriti lähedane juba üle saja aasta. Seda maad ei vaadeldud kolooniana, vaid Prantsusmaa jätkuna Aafrika mandril, provintsina. Alžeerlasi ei nimetatud araablasteks, vaid islamiusulisteks prantslasteks. Alžeeriasse oli asunud ümber ka arvukas prantsuse kogukond, rohkem kui miljon inimest. Tolle aja Alžeeria rahvastikust moodustasid nad umbes kolmandiku. 1954. aastal alanud vabadussõda kujunes Prantsusmaale üle ootuste raskeks ja kulukaks. Ebapopulaarse, kuid ainuvõimaliku otsuse tegi president de Gaulle, kes viis Prantsuse väed Alžeeriast välja ja tunnustas seda vabariiki. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et de Gaulle, kel oli prantslaste keskel tohutu populaarsus Teisest maailmasõjast alates, tehti avalikus sõnas peaaegu et riigireeturiks.

Monarhiad ja vabariigid

Araabia monarhiad säilitasid võrdlemisi keskaegse valitsemisstruktuuri ja monarhide võim oli formaalselt väga suur, tegelikult sõltusid nad aga nii Euroopa riikidest kui oma aristokraatiast. Panaraabia ja araabia natsionalismi loosungite hulka kuulus ka riigi moderniseerimine ja sõltuvuse vähendamine Läänest. Juba 1946. aastal, aasta pärast iseseisvumist, tekkis Süürias Araabia sotsialistlik taassünni partei – Baath. See partei kandis panaraabia ideed, rõhutas modernset vabariiklikku valitsemisviisi ja ilmalikkust. Hiljem asutati Baath ka Iraagis. Iraagis kukutati 1958. aastal monarhia ja riik kuulutati vabariigiks. Baathis olid tugevalt esindatud Läänes hariduse omandanud haritlased ja ilmalikud monarhia võimalustesse mitteuskuvad sõjaväelased. Kui alguses oli Baath küllaltki läänemeelne, siis 1950-ndate lõpul ja 1960-ndatel liikus ta ideoloogiliselt vasakule. Üha suuremat toetust leidis Baath NSV Liidult, kes ilmselt aitas kaasa 1963. aasta riigipöörete õnnestumisele nii Süürias kui Iraagis, kus Baath omandas ainuvõimu. Seega ei toonud demokraatlikke loosungeid rõhutanud Baath võimule saades kaasa mitte demokraatia, vaid sõjaväelise diktatuuri. Baathi eeskujul tekkis natsionalistlikke parteisid paljudes araabia riikides.

Egiptuses oli monarhia kukutatud juba varem. 1952. aastal korraldas liikumine „Vabad ohvitserid” riigipöörde. Riik kuulutati 1953. aastal vabariigiks ja 1954. aastast valitses seda president Gamal Abd el-Nasser. Nasser alustas riigi arabiseerimist. Inglasi hakati välja tõrjuma ja majandust natsionaliseerima. Inglaste ja prantslaste kops läks üle maksa, kui Nasser otsustas võtta Egiptuse kontrolli alla Suessi kanali. Nasseri režiimi kukutamiseks organiseerisid Suurbritannia ja Prantsusmaa interventsiooni Egiptusesse, kasutades ära Iisraeli. Paraku nende ettevõtmine ebaõnnestus. Nasser püsis võimul. Teda asus tugevalt toetama NSV Liit. Isegi USA mõistis brittide ja prantslaste interventsiooni hukka. Kuid Suessi kriis muutis tuntavalt jõudude vahekorda araabia maailmas.

1. Suurbritannia ja Prantsusmaa kaotasid kontrolli Lähis-Ida üle. Suessi kriis nõrgendas Prantsusmaa positsioone Alžeerias. Globaalsemas mõttes lakkasid Suurbritannia ja Prantsusmaa olemast suurriigid.

2. Hüppeliselt kasvas NSV Liidu mõju Lähis-Ida regioonis. Egiptus muutus sisuliselt NSV Liidu liitlaseks. Peale 1963. aasta riigipöördeid tegid seda ka Süüria ja Iraak. Põhja-Aafrika riikidest kinnitas NSV Liit veel kanda Alžeerias ja peale 1969. aasta riigipööret ning monarhia kukutamist ka Liibüas. Samaaegselt teravnesid NSV Liidu suhted Iisraeliga.

3. USA ei suutnud saavutada oma eesmärki kujuneda araabia maade eestkõnelejaks ei suhetes Suurbritannia ja Prantsusmaaga ega ka kommunistlike riikidega. Idabloki mõju kasv ja CENTO läbikukkumine sundisid USAd tihendama suhteid Iisraeliga. Iisraelist kujunes USAle selle regiooni lähim liitlane.

4. Monarhiad püsisid veel Marokos, Jordaanias ja Araabia poolsaare riikides (v.a Jeemen, mis muutus vabariigiks 1962. aastal). Need monarhiad on püsinud tänase päevani.

Araabia maade ühinemispüüdlused

Kui milleski olid monarhiad ja sõjalised diktatuurid sama meelt, siis oli see soov Iisrael „merre pühkida”. Tõsisem ettevõtmine Iisraeli hävitamiseks võeti ette Egiptuse ja Süüria poolt 1967. aastal. Kuna Iisrael ründas neid riike ennetavalt, siis vaatas maailm Iisraeli kui agressori peale (nn kuuepäevane sõda). Kuid muul moel ei oleks Iisrael suutnud ennast ilmselt ka kaitsta. Sõja tulemusena vallutas Israel Süürialt Golani kõrgendikud,  Jordaanialt Jordani jõe läänekalda ja Egiptuselt Gaza ning Siinai poolsaare.

Ka 1973. aasta Jom kippuri sõda ei andnud araabia riikidele soovitud tulemusi ja Iisrael väljus sellestki võtjana. Küll aga lõi 1973. aasta sõda mõra araabia maade Iisraeli-vastasesse ühisrindesse. Egiptuse president Nasser oli juba 1970. aastal surnud ja presidendiks oli saanud endine asepresident Anwar Sadat. Olles küll Nasseri liitlane tema natsionalistlikul kursil, oli Sadat siiski tunduvalt läänemeelsem. Suhted NSV Liiduga jahenesid ning Egiptus sõlmis Iisraeliga 1979. aastal Camp Davidis separaatrahu. See maksis Sadatile elu, võim aga läks omakorda Sadati asepresidendile Hosni Mubarakile, kes püsis ametis käesoleva aasta alguseni.

Monarhia oli mitmetes araabia maades kukutatud, aga monarhistlik valitsemisstiil mitte. Võimu haaranud sõjaväelased muutusid eluaegseteks presidentideks ja ilmnema hakkas dünastiale iseloomulik joon pärandada presidendikoht pojale. Kõige selgemini teostus see vahetus Süürias, kus Hafez al-Assadi surma järel liikus presidenditool tema pojale Basharile. Samasugune vahetus oli kavandatud Liibüas Muammar al-Gaddafi poolt. Teised araabia sõjaväelastest presidendid ei jõudnud niisugust pärimismehhanismi välja kujundada, kuna nad pidid enne oma presidenditooli loovutama.

Panaraabia idee teine suur eesmärk on araabia riikide ühendamine üheks võimsaks araabia riigiks. Sellest unistasid panaraabia idee kandjad juba 19. sajandil, sellised mõtted liikusid mõne araabia hõimupealiku peas juba Esimese maailmasõja ajal. Inglastele ja prantslastele oli sellise impeeriumi tekitamine mõistetavalt vastukarva ja kuna araablastest valitsejad omavahel niikuinii ei oleks suutnud võimujagamises kokkuleppele jõuda, siis kuulus araabia impeeriumi idee 20. sajandi algupoolel kindlasti utoopiate hulka.

Kuid araabia riikide ühinemine oli kaugem eesmärk ka natsionalistlikele parteidele ja liikumistele nagu Baath ja „Vabad ohvitserid”. Riikides, kus need poliitilised jõud võimutüürile asusid, alustati ühinemiste ettevalmistusi. 1958. aastal sai teoks Egiptuse ja Süüria ühinemine Ühinenud Araabia Vabariigiks (ÜAV). Konföderatsioonis oli selle moodustisega ka tolleaegne Jeemeni kuningriik. ÜAV püüdis ajada tsentraalset plaanimajandust ja natsionaliseeris väliskapitalile kuuluvad ettevõtted. Siiski olid poliitilised eesmärgid ÜAV puhul tähtsamad kui majanduslikud. Seda, et ÜAV peaks moodustama territoriaalse terviku, ei varjatudki. Praktikas tähendas see Iisraeli likvideerimist. Kuid ohtu tunnetas ka Egiptuse ja Süüria vahel asuv Jordaania, kes püüdis kõikvõimalikul moel ÜAV integratsiooni takistada. Probleeme tekitas aga ka see, et Egiptus haaras ühisriigis kiiresti juhtiva positsiooni ja Süüria jäi väikevenna rolli. Riigipeaks sai Egiptuse president Nasser ja pealinnaks Kairo. Ühisriik kujunes sisuliselt Süüria annekteerimiseks Egiptuse poolt. Samas oli kahes lahutatud tükis olevat riiki keeruline juhtida. 1961. aastal otsustas Süüria ÜAVst lahkuda. Egiptus kandis kuni 1971. aastani ÜAV nime ja seejärel nimetati Egiptuse Araabia Vabariigiks.

Lühike oli ka Araabia Föderatsiooni eluiga. 1958. aastal moodustasid selle Iraak ja Jordaania. Mõlemad riigid olid tol hetkel monarhiad, mida valitsesid lähisugulased samast – hašimiidide – dünastiast. See föderatsioon püsis napilt kuus kuud. Peale Iraagi kuningas Faisal II kukutamist riigipöördega ühendus lagunes.

Araabia maade ühendusi püüti luua veel päris mitmeid. Üks idee pärines Liibüa võimu haaranud kolonel Muammar al-Gaddafilt. Liidu nimeks sai Araabia Vabariikide Föderatsioon. Sellesse ühendusse püüti kaasata mitmeid nii Põhja-Aafrika kui Levandi riike ja kaalumisel olid paljud võimalikud kombinatsioonid:

1. Egiptus, Liibüa ja Sudaan 1969–71;

2. Egiptus, Liibüa, Süüria 1971–77;

3. Egiptus ja Liibüa 1972–74;

4. Egiptus ja Süüria 1976–77;

5. Egiptus Sudaan ja Süüria 1977.

Föderatsioon teostus Egiptuse, Liibüa ja Süüria vahel 1972. aastal ning püsis kuni 1977. aastani. Sisuliselt eksisteeris see föderatsioon paberil ja kajastas Gaddafi unistust saada kõigi araablaste juhiks, mis teistele liidritele oli vastuvõetamatu.

1970–80. aastatel oligi Gaddafi kõige energilisem araabia riikide ühinemise eestkõneleja. Lisaks eespoolnimetatule tegi ta aastal 1972 Tuneesiale ettepaneku ühineda Araabia  islamivabariigiks (liidriks oleks pidanud saama Gaddafi ise), aastal 1978 ta aga lihtsalt ründas endast 13 korda suurema rahvaarvuga Egiptust. Mõistetavalt löödi Liibüa väed tagasi. 1979-1980 püüdis Gaddafi sõjalisel teel annekteerida Tšaadi, kus araablased moodustavad vähemuse, ja sõlmida liitu Sudaaniga, mida valitses sõjaväelasest president Jaafar Nimeiri. Kõige verisemaks araabia riigi osalusel kujunenud sõjaks osutus siiski Iraagi-Iraani sõda, mille alustas Iraagi diktaator Saddam Hussein, lootes hõivata revolutsioonis nõrgenenud Iraanile kuuluvaid naftarikkaid piirkondi Pärsia lahe basseinis.

Elujõuline on olnud 1945. aastal asutatud Araabia riikide koostööorganisatsioon Araabia Liiga.

1990. aastatel toimus araabia maades teatav poliitiline stabiliseerumine. Võimule saanud sõjaväelastest presidendid kindlustasid oma positsioone ja nii said neist aastakümneteks võimule jäänud liidrid. Samas jääb selle kümnendi algusesse Lahesõda, mille käigus püüdis Iraagi diktaator Saddam Hussein liita Iraagiga Kuveiti.  1990. aastatel hakkas muutuma probleemiks ka islamiäärmuslusel põhinev terrorism, mis jõudis maailma teadvusse 11. septembril 2001. 21. sajandi esikümnendi tippsündmuseks oli kahtlemata Saddam Husseini kukutamine Iraagis. Rahutused, mis käivitusid möödunud talvel Tuneesias, on nüüdseks jätnud oma ametist ilma mitu sõjaväelise taustaga presidenti, mõned võitlevad äärmuslikke vahendeid kasutades oma võimul püsimise eest, rahutuste laine aga levib üha uutesse riikidesse, tekitades hirmu oma ettearvamatusega. Millega see laine lõpeb, ei oska ilmselt keegi ennustada. Kuid selge on see, et 1950-ndatest alguse saanud sõjaväeliste diktatuuride aeg on läbi ja araabia maailm ei pöördu enam sellesse ajastusse tagasi.

Diplomaatia, aprill 2011

Algusesse