Küsis Anneli Kivisiv

Kas viimase aasta sündmusi jälgides võib öelda, et ka Egiptus sammub sarnaselt Süüriaga kaose poole? Ometi tegeldakse rahvusvaheliselt Süüriaga rohkem. 
Süürias ja Egiptuses on täiesti erinev olukord. Nad on küll mõlemad araabia riigid ja ajalooliselt on neil mõndagi ühist, mingi aeg kuulusid nad koguni ühte riiki. Jah, neil olid mõlemal ka mõneti sarnased sõjalised diktatuurid, kuid Süürias oli diktatuur palju jõhkram, kui Egiptuses kunagi on olnud. Siiski oli Egiptus juba enne araabia kevade sündmusi suhteliselt mõõdukam. Seetõttu tekitas araabia kevad kohe kõvasti kõhklusi, kas need alternatiivid, mis Egiptuses võivad tekkida, on tingimata paremad olemasolevast. Nii rahvusvaheliselt kui ka riigi sees kardeti, et need võivad olla tunduvalt halvemad, kui seni valitsenud Mubaraki võim. Eriti tundsid islamistide võimuletuleku pärast muret koptid. Praegu on Egiptuses võimul laias laastus samad inimesed, kes olid Mubaraki ajal, ainult et nad said võimule uuesti sõjalise riigipöörde abil.
 Süüriaga on teine lugu. Kodusõja eelfaasis oldi nii rahvusvaheliselt kui ka Süüria sees enam-vähem üksmeelel selles, et Assadi võim on oma aja ära elanud. Egiptuses toimuva kohta välisriigid peaaegu oma arvamust ei avaldanudki, seda peeti pigem riigi siseasjaks. Isegi nüüd, pärast sõjalist riigipööret, tehakse kriitikat rohkem nagu vormi pärast. Kui välja arvata Venemaa, Hiina ja Iraani Süüria valitsuse toetus, on Süürias juhtuva kohta rahvusvaheliselt üsna üksmeelselt hukkamõistvat seisukohta avaldatud.
 
Arengud mõlemas riigis võivad nende elanikele üsna kehvaks osutuda. 
Mõlemas riigis kardetakse äärmuslaste võimuletulekut. Egiptuses on ärevil juba mainitud koptid, kuid ka suur osa intelligentsist ja sõjaväelased. Eriti läänemeelsete sõjaväelaste seas viidaks siis läbi korralik harvendamine. Mis Egiptusest edasi saab, on raske ennustada. Kuigi Mursi ja tema pooldajad on hetkel võimult kõrvaldatud, on islamistide positsioon ikka piisavalt tugev.
25. oktoober 2013, Amman. Islami Aktsioonirinde toetaja hoiab meeleavaldusel käes plakatit, mis kujutab nelja püstise sõrmega kätt. Tuhanded inimesed nõudsid poliitilist reformi Jordaanias ja avaldasid meelt juutide tegevuse vastu Jeruusalemmas Al-Aqsa mošee ümbruses. Nelja sõrmega käe sümbolit kandes ja Süüria opositsiooni lippe lehvitades näitasid toetajad oma poolehoidu võimult kukutatud Egiptuse presidendile Mohamed Mursile ja Süüria revolutsioonile. Nelja sõrme žest viitab Egiptuses Rabaa al-Adawiya väljakul protestijate laagri laialiajamisele politsei poolt 14. augustil. Foto: Scanpix
Süürias kardavad võimuvahetust eeskätt kõik vähemused. Jah, seal on küll väga pikka aega olnud võimul alaviidid, kes on ise vähemus vähemuses olevate šiiitide seas. Lisaks on pigem võimul olnud sõjalise bürokraatia alaviidid. Neil on kaasajooksikuid kõigist rahvusrühmadest, keda väga usu pinnal eristada ei saagi. Kuid kõik (v.a loomulikult sunniidid), kes ei ole võimukliki juures, näevad seda, et alaviidid on küll ebameeldivad, kuid nende puhul vähemalt on teada, mida oodata. Kuna mässulised ei ole ühtsed, on võimatu ennustada, kes valitsema pääsevad. Väga suur võimalus on, et võimule pääseb kõige tugevam jõud – islami äärmuslased. Kui nii juhtub, siis on oodata arveteõiendamist šiiitidega. Hirm kättemaksu ees on põhjendatud, sest alati ei piirduta ainult nendega, kes on tõesti süüdi.
Omamoodi kahe tule vahel on kurdid, kes de facto on praeguseks saavutanud iseseisvuse. Nad kontrollivad oma asualasid nii, et Süüria sinna oluliselt sekkuda ei saa. Kuna riigis on enamuses araablased, siis võib eeldada, et ei Bashar Assadi ega ka mässuliste võim ei taha kurdide iseseisvust tunnistada.
Süüria rahvastikust on sunniite ligikaudu 70%. Ülejäänutel on põhjust Assadi võimu kaotamise pärast muret tunda ja neid ei saa tähelepanuta jätta.
Läänemaailma suhtumine Süüria kriisi lahendusse on olnud väga erinev. Parlamendid ja valitsused ei ole olnud lahenduste otsimisel üksmeelel. 
Euroopas ei ole ükski riik kõva häälega välja öelnud, et tingimata tuleb sõjaliselt sekkuda. Võib-olla ootasid valitsused pigem parlamentidelt piirangu seadmist. Kõige sõjakamas meeleolus olid prantslased, aga kui prantsuse president, kes ei pea oma parlamendiga nõu pidama, seekord siiski seda tegi, näitas see soovi vastutust jagada. Ka USAs oli ebakindlust piisavalt. Esiteks taheti vastutust teistega jagada. Teiseks ei olnud täit selgust selles, mis võib edasi juhtuda. Kolmandaks ei soovi ameeriklased Süüria tõttu venelastega veel suuremasse vastasseisu minna. Kui Süürias oleks sõjaline vastasseis tekkinud, oleks olukord hakanud sarnanema Vietnami sõjaga.
Ameeriklased kaalusid ka küsimust, mida oleks rünnakuga saavutatud. Kas sellega oleks takistatud edaspidiseid keemiarünnakuid? Kas need relvad üldse üles leitakse ja neile pihta saadakse? Kui pihta saadakse, kas selle tulemusena ei teki üle piiride levivat õnnetust? Kas relvad võivad sattuda mässuliste kätte või ongi nad juba nende käes? Sealt kaudu võivad need ühel päeval mööda Al Qaeda kanaleid jõuda Ameerikasse. Küsimusi on ameeriklastel piisavalt.
Ühest küljest on selge, et suur riik peab varasematest väljaütlemistest välja tulema sirge seljaga. Teisest küljest on samuti selge, et ebamäärases olukorras rahumeelse lahenduse leidmine on ameeriklastele kasulikum. Raketirünnak oleks poolik lahendus. Järgmine samm oleks maavägede sisseviimine, kuid selle on kõik osapooled välistanud. Milleks niisama tulistada ja tekitada tsiviilkahjustusi, kui pole teada, mis on järgmised sammud?
Tundub, et Venemaal on sama ebakindlus ja hirm. Seepärast see vastutulek leida olukorrale diplomaatiline lahendus. Kas see oli õnnestunud märguanne Süüriale või venelaste kokkumäng USAga? 
See võib olla kokkumäng küll. Kuid arvestada tuleb sellega, et ka Venemaa ei taha Süüria sõja laienemist. Nad tahavad, et Assad sõja võidab, või ei taha, et Assad väga selgelt selle sõja kaotab. Nii kaua, kui riigi sees mässatakse, pole see Venemaa asi, kuid sõja väljapoole laienemist kindlalt ei soovita. Samas tajuti ka ohtu, et kui ameeriklased tõesti Süüriat ründavad, siis mingi aja möödudes kaotab Assad võimu niikuinii, sest venelastel pole võimu ameeriklaste vastu jõudu kasutada. Venemaal oli tõsine huvi ameeriklaste rünnakut vältida.
Küsimuse puhul, kas Venemaa Assadiga kokku mängib või mitte, võib kõne alla tulla mitu aspekti. Kindel on see, et Süüria arvestab hetkel ainult Iraani ja Venemaaga. Seda teavad ka ameeriklased väga hästi. See, kui Venemaa on valmis Assadile survet avaldama, et keemiarelvad rahvusvahelise kontrolli alla anda, on USA-le ju üks lahendus. See on kokkupuutepunkt, kus Venemaa ja USA võivad kokku leppida ja sel juhul ei saa Assad oma ainsa liitlasega konfl ikti minna. Põhja-Korea moodi režiimina Süüria vist ei püsiks.
Iraanis on võim küll pigem usujuhtide kui presidendi käes, kuid uus president on väljendanud seisukohta, et Süüria konflikti laienemine ei ole nende huvides. See on ka olnud üks tegur, miks Assad on lahendusi otsima hakanud.
Pühapaäeval, 27.oktoobril 2013 tehtud fotol kontrollib piiskop Armash Nalbandian (keskel) oma mobiiltelefoni, rääkides pärast Süürias Damaskuses Armeenia ortodoksi kirikus peetud teenistust palvetajaga. Rünnakud kristlaste piirkondadele pealinnas ja küladele mujal riigis on tekitanud Süüria usuvähemustes hirmu islami äärmuslaste kasvava rolli pärast relvastatud mässajate seas, kes võitlevad president Bashar al-Assadi võimu vastu. Foto: Scanpix
Ei ole ju 100 protsenti kindel, et keemiarelva kasutati Assadi korraldusel. 
Jah, võib nõustuda rahvusvahelise arvamusega, et 90% tõenäosusega tuli see rünnak valitsuse poolt. Aga jääb küsimus, et kui valitsuse poolt, siis kelle poolt. Isetegevust on poolanarhia olukorras piisavalt, keemiarelva kasutamine võis olla mingite kohalike väepealike enda otsus, see ei pruukinud olla tippjuhtkonna korraldus. Kui sellises olukorras, kus korraldus Assadilt ei tulnudki, minnakse Assadit sõelapõhjaks laskma, tugevdab see just neid, kes neid relvi kasutasid. See kõik on muidugi spekulatsioon, sest Süüria võimukoridoride sisemusse ei näe.
Kui hakata loogiliselt mõtlema – kuigi loogika Süüria-taolises konfliktis ei pruugi eriline abiline olla – siis Assad ise ei saavutanud keemiarünnakuga mitte midagi. Selle tulemuseks oli tunduvalt suurem vastsasseis igalt poolt.
Millised võivad olla lähimad arengud Süürias? 
Raketirünnaku tõenäosus on suhteliselt väikeseks jäänud. Kui USA ja Venemaa laias laastus kokku lepivad, et vägivaldset lahendust vältida, siis raketirünnakut ei tule. Kui kokku ei lepita, ka siis on rünnaku korraldamine üsna ebatõenäoline. Kui ka USA kongress annab nõusoleku, aga ükski liitlane kaasa ei tuleks, oleks ameeriklased suhteliselt ebamugavas olukorras.
Bashar al-Assad tegi ise ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks. 
Ta võib ju seda pakkuda. Kuid läbirääkimistel on vaja ka vastaspoolt. Vastaspool on aga saanud niivõrd palju rahvusvahelist toetust, et nad võivad vaadata, et läbirääkimisi pole vaja.
Teiseks, kas see on siiras või taktikaline soov. Pigem peetakse seda taktikaliseks, sest kindlasti on üks nõudmine võimulejäämine. Kui Assad oleks valmis rahumeelselt võimult lahkuma, oleks seda võinud teha juba 1,5 aastat tagasi.
Kolmandaks, kui on selge, et sõjaliselt pole võimalik Assadit võimult lükata, siis otsib Lääs ise kokkulepet. Püütakse peale suruda sellist olukorda, kus keemiarelvade üle on rahvusvaheline kontroll ning rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejad saavad Süürias vabalt liikuda. Võib-olla toimuks ka mingi sõjaline järelevalve. Lisaks peaks Assad garanteerima mässulistele amnestia, et relvituid vastaseid ei hakataks maha lööma.
28. oktoober 2013. Meeleavaldus Liibanonis Beiruti äärelinnas. Toetajad tõstavad käed, et tervitada Hezbollah’ juhti šeik Hassan Nasrallah’d, kes räägib ekraanil videolingi kaudu. Nasrallah’ sõnul ei saa Süürias valitsevat kriisi lõpetada sõjalise, vaid ainult poliitilise lahenduse abil. Foto: Scanpix
Praegu ollakse sellisest stenaariumist päris kaugel. Mõneti tuleb siin mängu tugev uhkusemoment: kui nii kaua on sõditud, siis miks nüüd peaks läbirääkimisi pidama hakkama? Kindlalt tuleb arvestada Süüria naabri Türgi seisukohaga, kes on kõige sõnaselgemalt välistanud koostöö Assadiga. Türgi on NATOs USA järel sõjalise tugevuse poolest teine riik, kes ei lähe küll oma vägedega riiki sisse, kuid see, mida tema teha otsustab, ei ole vähetähtis.
Kiiret lahendust Süürias ei tule igal juhul. Osa mässulisi jätkab võitlust ilmselt ka pärast vaherahu sõlmimist. Siis võib tekkida olukord, kus võib-olla tuleb hakata kaitsma hoopis Assadit.