Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Ajude ülemeelitamine vaestest maadest on ebaeetiline

Intervjuu Priit Simsonile, EPL

Räägime kõige värskemast. Kui palju sellised äkilised šokid, nagu hiljutised plahvatused ja tulistamine Norras, nii turvalise ühiskonna proovile panevad? Poliitikutel tekib ju soov midagi teha, isegi kui pole päris selge, mida.
Kahtlemata mõjutavad nad ühiskondi päris tugevasti. Turvalistes ühiskondades, kus midagi sellist ei oodata, tekitavad nad võbelusi tunduvalt enam. Kui me toome sellise võrdluse nagu peaminister Olof Palme tapmine 1985. aastal või välisminister Anna Lindhi tapmine mõned aastad tagasi, siis need kahtlemata šokeerisid Rootsi ühiskonda. Aga kui me võtame näiteks sellised riigid nagu Liibanon või Pakistan, siis seal pole vähe juhtumeid, kus presidendid või peaministrid on atentaadi tagajärjel surma saanud. Neis ühiskondades ollakse sellisteks asjadeks valmis.

Säärased ühiskonda raputanud juhtumid toovad kaasa kaks vastasmärgilist reaktsiooni – vaieldamatu suundumus on see, et seda kasutatakse argumendina: ühed leiavad, et immigratsioonipoliitika on liiga liberaalne, ja teised seda, et sallivuskasvatust pole piisavalt tehtud. Nii pannakse ühiskond proovile, kumb suundumus peale jääb. Aga kui me vaatame konkreetselt Norra vahejuhtumit, siis ma arvan, et immigrantide küsimus on sel juhul ettekääne ja sellise akti toimumise põhjus lähtub väga tugevalt isiklikust tasandist. Üldiselt arvan ma, et jätkuvalt kõige suurem terrorioht nendes riikides võib tulla piiri tagant.

Kas seoses Norra veriste vahejuhtumitega on Euroopa paremradikaalidel käes haprad ajad?
Ma arvan küll, suhtumine neisse on reserveeritud. Kui me vaatame, kuidas Prantsusmaal Le Peni partei juba viskas mitte just lihtliikme enda ridadest välja, kuna ta tegi avalduse, et ta Breivikit toetab, siis see on märk, et radikaalsed parteid on tõsiselt mures. Ühiskonna avalik arvamus võib olla muutunud nende suhtes negatiivseks.

Juba oli kuulda väidet, et tegemist oligi sepitsusega, et korralikke patrioote põhja lasta.
Vandenõuteooriaid tekib alati.
Kuid ometi räägitakse teatud pinna all hõõguvast rahulolematusest, mis liberaalset kurssi ajanud ühiskondi vaevab. Kuhu see rahulolematus viia võib?

Rahulolematus on kindlasti olemas ja see on demokraatlike ühiskondade eelis diktatuuride ees, et rahulolematus võib vägivallavabalt rahulikes kanalites esile tõusta. Oluline küsimus on, kas see rahulolematus on maandatav õigusriigi raamides või see prahvatab vägivaldsetes aktides. Minu hinnangul see Norra ühiskonnas vägivaldsete aktideni pigem ei vii, need on lahendatavad debati, ja kui vajalik, poliitika muutmise kaudu. See debatt, kas Norra peaks ennast võõrtööjõule rohkem avama või seda ohjeldama, on kindlasti vajalik. Kas nüüd hakata immigrantide õigusi piirama? Ma ei usu, et ükski demokraatlik riik seda küsimust saakski tõstatada, sest inimõigused kuuluvad päritolust sõltumata kõikidele ühtemoodi.

Ega see immigratsioonipoliitika ei ole tekkinud ka niisama, selleks on olnud oma seesmised nõudmised. Kui realistlik on immigratsioonipoliitikas mingite olulisemate muudatuste tegemine?
Mis hoogustas 1950.–1960. aastate immigratsioonisurvet, oli kahtlemata odav tööjõud ja ettevõtja majanduslik egoism – maksta vähem palka, leida tööjõudu, kes ei streigiks. Hilisem on ootus kvalifitseeritud tööjõu järele, mis toimus roheliste ja siniste kaartide teel. Nüüd on nende protsent tõusnud küllalt kõrgeks. On tekkinud ka surve sotsiaalsüsteemile, sest immigrantide teises põlvkonnas on tööpuudus märgatavalt suurem kui põliselanikkonnas. See on toonud kaasa ka teatud immigratsioonipoliitika ümberhindamise. Riiki ei püüta sisse tuua odavat tööjõudu, vaid roheliste ja siniste kaartidega tahetakse tõmmata sisse kvalifitseeritud tööjõudu. Kui sa küsid, kas seda protsessi saab eetiliseks pidada, siis mina ütleks, et see on äärmiselt ebaeetiline. Lastakse vaesel maal oma ressurssidega koolitada välja haritlane, siis aga ta annab oma panuse rikka riigi majanduse arenguks. Aga vaene riik jääb kalli raha eest koolitatud spetsialistist ilma. Nüüdisaegses migratsioonipoliitikas püüavad riigid pigem immigratsiooni ohjeldada.

Mäletan, kuidas Egiptuses kunagi üks politseinik, saades teada, et ma olen Eestist, hakkas kohe küsima, kas oleks võimalik meile tööle tulla. Kui palju kolmanda maailma inimestel, kes üritavad iga hinna eest välismaale saada, üldse on ettekujutust, mis neid ihaldatud muinasmaal ootab?
Paraku ei ole eriti ettekujutust. Omajagu on ju selliseid inimesi, kes on Euroopast ja Ameerikast läbi käinud ja tagasi koju, näiteks Aafri-kasse läinud. Mitmed neist ju ütlevadki, et oleks nad teadnud, mis neid ootab, poleks nad kunagi Euroopasse pürginudki. Kuulatakse nende juttu, kes tööjõudu värbavad, et millised on palganumbrid. Muudes asjades, näiteks millised on kulutused, lülitatakse end välja. Keegi ju ei oota võõrtöölist pudrumägedega – oodatakse, et sa tuled odavat tööd tegema. Eks varjamine aitab ka kaasa, sest keegi, kes on välismaal käinud, ei taha end luuserina näidata. Inimene, kes on Senegalist, tunneb end suure tõenäosusega Pariisis päris halvasti, sest ta kuulub vaesemasse elanikkonnakihti. Eks siin on eesti kirjanduseski näiteid selle kohta, kuidas keegi käis Ameerikas ja oli kodus tehtud mees, ehkki tegelikult pesi seal nõusid.
Me näeme ka praegu, mida tehakse Euroopas: Taani rakendab piirikontrolli ja Prantsusmaa pani salga mustlasi lennuki peale ning saatis nad tagasi Rumeeniasse.
Kusjuures need olid Euroopa Liidu kodanikud!

Mismoodi see immigratsiooniteemat pingestab?
Ma kahtlen, kas Prantsusmaa või Itaalia saavad seda teha, kui Rumeenia ja Bulgaaria on ühinenud Schengeniga. Kuni nad ei olnud Schengeni riigid, oli seadustes see võimalus, aga küsimus on selles, et Euroopa Liidu laienemisel ei suudetud läbi mõelda, millised protsessid käivituvad. See, et vaesemad elanikkonna kihid vaesematest liikmesriikidest hakkavad otsima paremaid elamisvõimalusi, seda oli ju oodata. Praegu on lääneriikide võime midagi ette võtta kaunikesti nõrk, kõik lahendused on ju halvad. Näib, et Prantsusmaa ja Itaalia on mures selle pärast, mis saab, kui Rumeenia ja Bulgaaria peaks Schengeniga järgmisel aastal ühinema. Kas see aset leiab, eks me seda näeme. Kui Rumeenia ja Bulgaaria liituvad Schengeniga, siis ei ole õiguslikku alust takistada nende inimeste riiki saabumist. Ega neil inimestel pole ju tööd, nad on kohe koormaks sealsele sotsiaalsüsteemile. Võib-olla oleks lahendus, kui Prantsusmaa ja Itaalia hakkaksid investeerima Rumeenia ja Bulgaaria sotsiaalpoliitikasse, hoidmaks inimesi nende kodumaal. Oluliselt rohkem muid võimalusi polegi – ma ei usu, et Prantsusmaa ja Itaalia tahaks selle pärast ise Schengenist lahkuda. Nad võivad hakata vaatama, et on hädas juba teistest Euroopa Liidu riikidest tulevate sisserändajatega, ja nii võib tekkida soov oluliselt vähendada väljastpoolt liitu tulevat immigratsiooni. Nii et suletus võib Euroopa Liidus tugevneda küll.

Avalikult kipuvad Eesti poliitikud võõrtööjõu teemal kätega vehkima, eraviisiliselt aga mööndakse paratamatust. Mis võiks olla realistlik edasiminek?
Paratamatuse möönmine on väga õige. See, et immigrantide osakaal hakkab suurenema, on objektiivne protsess, mis käib globaliseeruva maailmaga kaasas. Iseküsimus, kuidas sellele reageerida. Mina ei ole kunagi olnud liiga liberaalsete immigratsioonireeglite pooldaja, sest riik peab suutma vastata, kas tema võime inimesi integreerida on vastavuses sellega, kui palju ta inimesi sisse toob. See peab tasakaalus olema, aga Lääne-Euroopa riigid tegid 1970.–1980. aastatel vea, et nad sellega ei arvestanud. Arvasid, et sotsiaalsed protsessid toimuvad ise. Pariisi noorterahutuste taustal võib öelda, et ega nad ei toimu. Ometi pole Prantsusmaal võõrkeelseid koole, sisserännanud õpivad prantsuskeelsetes koolides, millest võiks teha lihtsakoelise järelduse, et integratsioon peaks seeläbi toimima. Aga ei toimi.

Milline on sisserännu mõistlik piir Eesti puhul?
Praegune sisserännu kvoot 0,1 protsenti ehk ligikaudu 1000 inimest aastas on suurem kui tegelik vajadus. Vajadus sõltub väga palju sellest, mida Eestis edaspidi tehakse. Mis erialad need on? Kas see on seotud arvutite, tipptehnoloogia, meditsiiniga? Laevaremonditehases tehakse pidevalt juttu keevitajatest. Nii et selle põhjal otsustades paistab, et vaja on spetsialiste, kõrgema või vähemasti tehnilise haridusega. Aga see vajadus ja migratsioonisurve kolmandast maailmast ei lange ju kokku.
Eesti ettevõtjad räägivad päris sageli ka lihtsamatest töödest, mille tegijaid ei leia – kohapealsetel töötajatel distsipliini pole ja palka tahavad ka liiga palju. Nii et asi pole ainult tarkades töökohtades.
Seda, et ettevõtlus ei mõjutaks riigi poliitikat, ei saa väita, kuid ma tunnen ära need argumendid, mis olid Euroopas 1960.–1970. aastatel. Aga odava tööjõu sissetoomisega kaasnevad probleemid on ka samasugused nagu on Euroopas. Ei tahaks ühegi ettevõtja peale näpuga näidata, kuid mõnigi kord kõneleb siin ettevõtja egoism, mis ei ole seotud riigi kui terviku huvidega. Ükspuha, millised on ettekäänded, olukorras, kus riigis on tööpuudus 12–15 protsenti ja kust inimesed rändavad välja, on võõrtööjõu toomine põhjendamatu. Jah, esimene võõrtööliste põlvkond toob ettevõtjale ja ka riigile teatud kasu, edaspidi on järgnevates põlvkondades suurem töötus ja seda ei maksa enam kinni ettevõtja, vaid riik maksumaksjate rahaga.

Kui tugevad on meie asutused, et vajaduse korral rohkem immigrante vastu võtta? Illukal, kus on varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus, pole muu maailmaga õiget bussiühendustki. Mida meil siin vaja on?
Kvoodi alusel ei pea me praegu neid vastu võtma, aga seda, et teatud kvoodid Euroopa Liidus tekivad, pean ma üpris võimalikuks. Natuke nõrk on Eestis see, et vastuvõtukeskus ei ole arvestatud rohkematele kui mõned üksikud. Ma hindan, et see võiks olla 300–500 inimest aastas, mis ei tähenda tingimata, et see ära täidetaks, aga selline võime peaks olema. Illuka puhul tuleks ka rõhutada, et see keskus puudutab varjupaigataotlejaid. Varjupaigataotlejate ja võõrtööliste motiivid võivad olla samad, aga erinevus on olemas – see, et varjupaigataotlejate puhul peab riik otsustama, kas taotleja vajab kaitset või ei vaja. Võõrtööliste puhul saab valida – kehtestada kvalifikatsiooninõuded ja mitte võtta vastu neid, keda vaja ei ole. Teine küsimus on aga integratsioon. Mina näen puudust selles, et tugevalt on püütud keskenduda nendele, kes on Eestisse asunud varasematel aastakümnetel, ja suhteliselt vähe neile, kes on tulnud hiljem. Ma ei julgeks öelda, et integratsioon oleks läbi kukkunud, aga ta on olnud natuke kitsas, keskendudes keeleõppele. Ka sotsiaalne integratsioon vajab tugevdamist, et inimeste tööhõive ja edasiõppimise küsimused saaksid lahendatud. Keel on rohkem tehniline küsimus, aga vaja on ka, et inimesed tunneksid end turvaliselt ja saaksid aru, mis ühiskonnas toimub.
Hilisimmi-grantidele, kui neid rohkem tuleb, on ka seda rohkem tarvis. Ja teine asi, integratsiooni alustati liiga hilja. Olulisemad sammud tehti alles 1990. aastate lõpul. Kui Eestis sündinud ja siin elanud inimestel võib olla raskusi eesti keelest arusaamisega, siis see on ebanormaalne.

Mitmelt poolt olen kuulnud arvamust, et kui Eestisse hakkab saabuma uusimmigrante kolmandast maailmast, siis eestlased ja venelased hakkavad üksteisele lähenema.
See on võimalik. Me võime teiste riikide näidete põhjal seda vaadelda. 1940.–1950. aastate Prantsusmaa põhilised immigrandid olid Itaalia ja Hispaania päritolu. Ei saa öelda, et nendel ei oleks probleeme olnud. Aga hiljem, kui tulid immigrandid araabia maadest, siis enam keegi ei mäletanud, et itaallastega või hispaanlastega oleks probleeme olnud. Kultuuriline lähedus, see, et inimesed on mitmendat põlve seal olnud, muudab nad juba vaata et osaks põlisrahvastikust. Ega Eestis me muidugi märkame oma kultuurilisi erinevusi vene või mõne muu endise Nõukogude Liidu vabariigi aladelt tulnud inimestega. Aga need erinevused on väiksemad võrreldes teistsuguse religioosse taustaga inimestega.

Allikas: Eesti Päevaleht

Algusesse