Eesti on põhiseaduse järgi rahvusriik.
Üksnes rahvusriigi püsimajäämine tagab ka eestlaste püsimajäämise.

Abimaterjaliks valitsusjuhile

Eestil on võimalus uuendusmeelse valitsuse moodustamiseks

Üle mitme aasta on Eestis tekkinud võimalus moodustada valitsus, mis vastaks parlamentaarse demokraatia nõuetele. Võib märkida, et ainult selline valitsus suudab Eestis reforme jätkata ja tagada ühiskonna arengu. Tänast päeva iseloomustab võimude lahususe ähmastumine, poliitiliku ja ametniku tasandi, riigimehe ja ärimehe rolli ning riigi- ja rühmahuvide ühtesulamine. Selle tagajärjeks on vastutustundetus ning korruptsioon. Just praegu on sobiv võimalus avalikkusel kontrollida, kas uus koalitsioon soovib ka tegelikult stagnatsioonist välja murda või mugandutakse soojaks magatud sängi. Esimene eeldab ränka tahtmist ja tööd, teine peibutab erakondade juhtprominente mugava ja positsioonika äraelamisega. Reforme suudab jätkata ainult asjatundlik valitsus, kes allub rahvaesindajate kontrollile ning ei sõltu ametkondlikust ja partokraatia survest. Tooksin parlamentarismi ajaloole toetudes välja mõned põhimõtted, millele peaks Eesti valitsuse moodustamisel toetuma.

1. Valitsuse tegevus peaks esimesest päevast peale olema allutatud Riigikogu valitsuskoalitsiooni kontrollile. Ministri ametisse nimetamise või tagandamise otsustaks koalitsiooni kuuluvad erakonnad. Praegu on olukord vastupidine. Valitsuskoalitsioonil pole mingit otsustusõigust ja valitsus dikteerib ametnike huvides koalitsioonile, kuidas hääletada.

2. Riigikantselei tuleks panna täitma oma põhiseaduslikku ülesannet – teenendada peaministrit ja valitsust. Praegune Riigikantselei on superministeerium, kellel on sisuliselt iseseisev haldusala.

3. Peaministril peaks olema poliitiliste nõunike kaader, kes vastutavad koalitsioonileppe ja valitsusprogrammi täitmise eest (nö. poliitiline ajutrust) ja ei tegeleks administratiivsete küsimustega. Hetkel on peaministri nõunikud uppunud jooksvatesse pisiasjadesse.

4. Ministrikandidaadilt peaks eeldama haaret ja ta peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: esiteks, olema valmis ja võimeline viima ellu oma erakonna programmilisi taotlusi; teiseks, olema üldjoontes pädev küsimustes, millega tegeleb vastav ministeerium; kolmandaks, olema võimeline vajadusel täitma kõiki ministrikohti valitsuses.

5. Ministriteks tuleks nimetada eranditult poliitikud ja koalitsiooni kuuluva erakonna liikmed, kes esindavad valitsuses oma erakonda ja kannavad erakonna ees poliitilist vastutust. Tänane valitsus on suurel määral ametnike valitsus, mille ministritel puudub poliitiline vastutus nii valijate ja Riigikogu ees kui ka oma tegevuse tagajärgede eest.

6. Ministriks ei tohiks nimetada isikut, kellel puudub parlamenditöö kogemus, sest ministri üks põhiülesandeid peaks olema kooskõlastada ametkonna ja parlamendi tegevust. Parlametaarse riigi minister on parlamendi esindaja ametkonnas, mitte ametkonna esindaja parlamendis! Tänased ministrid peavad end üliametnikuks, kellel pole parlamendiga muud tegemist kui ebameeldiv kohustus arupärimistele vastata.

7. Et minister peab tegelema ametkonna poliitilise juhtimisega, peaks saama reegliks, et ministril on 3-4 poliitilist nõunikku, kes esindavad ministri erakonda, vastutavad valitsusprogrammi täimise eest ega allu ministeeriumi administratsioonile (kantslerile).

8. Portfellita ministri staatust kasutada äärmise erandina ja juhul, kui riiki peab esindama ministri staatuses isik, kuid kus tema ülesanded ei eelda ministeeriumi juhtimist. Praegune valitsus kasutab portfellita ministri kohti prominentide ja nende toetajate äraostmiseks.

9. Vaja on lahutada seaduseelnõude poliitiline ja ametkondlik kooskõlastamine. Praegu on tekkinud olukord, kus ministeeriumide ametnikud langetavad poliitilisi otsuseid ja kirjutavad valitsusele ja Riigikogule ette poliitilisi lahendusi. See aga tähendab, et Riigikogu erakonnad ei täida valimislubadusi ega valitsus ei vii ellu oma programmi, vaid nad seadustavad haldusaparaadi huvidele vastavat korda.

Kui nimetatud põhimõtetest valitsuse moodustamisel kinni peetakse, siis on võimalus, et parlamentaarne demokraatia Eestis kinnistub ja valitsusel on jõudu reforme jätkata. Kui ei, pole ka usku, et valitsuse moodustavad erakonnad sooviksid ja suudaksid elu edasi viia.

Valimiste eel avalikustas enamik erakondi oma ministrikandidaadid. Kahtlemata oli see osa valimiskampaaniast, mitmeid esitatud kandidaate ei soovi nende erakonnad tegelikult ministritena näha. Mitmed neist ei olegi võimelised ministri ülesandeid täitma. Seepärast ei tohiks erakondi väga nahutada, kui nad valimiseelsete ministrikandidaatide pingereast rangelt kinni ei pea. Mõne kandidaadi suhtes võiks lausa loota, et see persoon ministriks ei saaks. See oleks õnnetus riigile ja häving teda esitanud erakonnale. Kuid valimiskampaania ja valitsuse moodustamine on ikkagi erinevad asjad. Eesti valimissüsteemist tulenevalt on ülimalt ebatõenäoline, et ükski erakond võiks saada Riigikogus absoluutse enamuse. See aga dikteerib, et valitsus moodustatakse mitme erakonna koalitsioonivalitsusena ja olukorda, kus üks erakond võiks täita kõik ministrikohad, ei teki. See lisab ministrikandidaadi suhtes veel ühe nõude – nimelt peab see isik olema koostöövõimeline teiste erakondade ministritega ja põhimõtteliselt vastuvõetav koalitsioonipartneritele. Valimisjärgne olukord teeb valimiseelsete ministrikandidaatide hulgas paratamatult suuri korrektiive.

“Postimees” arvamus, avaldatud 9.märtsil 1999



Algusesse